Tekstid märksõnaga 'lühijutt'

verelilled

morgul — Sat, 25 Mar 2006 21:07:22 +0200

“Kas need pole mitte kauneimad õied, mida eales Maa peal nähtud?” ohkas ta.
Oma väikesest toast oli Caledon suutnud luua tõelise meistriteose. Selle seinapinda oli vaevalt kakskümmend ruutmeetrit, kuid ta oli ära kasutanud iga viimase, kui millimeetri. Valge puhas tapeet oli kaetud tumepunase lillemustriga, mis otsekui elas. Lillede lopsakad õielehed paistsid nii ehtsad, et ta tundis peaaegu õitest õhkuvat magus-soolakat aroomi. Punase värvi soojus küttis õhu toas kuumaks ning Caledon oli end juba ammu särgita võtnud.
Ta vaid istus ja imetles. Nii ilus oli see, et ta ei suutnud ikka veel mõista, kuidas saab inimkäsi midagi nõnda võrratut üldse luua. Kuid tema suutis, jah, tema suutis, sest talle oli üheks hetkeks antud see imeline anne. Jumalik anne… Kuid enam seda polnud. See oli läinud nii äkki, kui ta tulnudki oli nüüd tõestasid selle olemasolu vaid needsaused lilled.

loe edasi

Nagu kõik teised...

morgul — Sat, 25 Mar 2006 21:05:36 +0200

Ma istun ja suigatan tasa. Hetkeks on tunne nagu oleks maapind mu jalge alt kadunud ja ma hõljuksin ääretu tühjuse keskel. Ei tea, kus ma olen ja miks ma siin olen, kas on unes või ilmsi… Ärgata ei saa, kuid ega ma ei teakski, kas olen ärkvel või jälle unistan.
Suitsune pimedus end vaikselt mu ümber liigutab. Nagu roidumust endalt raputab. Kauguses kumab sinakas leek- ma püüan, kuid ei ulatu. Mõelda on raske, sest aju on justkui niisket udu täis, kõik on nii pehme ja rahulik, vaid harva miski võõras teadvust raputab. Ajul on raske- teda surub sunduse kaalukas ihu. Mind sunniti olema keegi teine, keegi, kes ma tegelt ei ole. Sunniti, kuigi teati, et see teeb mulle haiget. Keeldusin vist… Ei! Ma olin, ma hakkasin võõraks omaenese kehas. Murdsin enese ja olin kõik, mida minult oodati ja enamgi veel. Aga ikkagi olen ma siin, ei saa aru, miks.

loe edasi

Igatsus. Kilde Karl Ristimäe päevikust

Madel — Thu, 09 Feb 2006 13:33:35 +0200

Preisimaal 1915
Varsti saab tollest juba aasta, mil kodunt lahkusin (ja ühtlasi ka aasta suure ilmasõja algusest). Mäletan veel viimast õhtut pere seltsis: ilus laupäevaõhtu, heinamaadel rõkkavad ritsikad, Miina saunast õhetavad põsed. Õeke, armas, oli ajanud mulle pika heinakõrre otsa ilusaid priskeid metsmaasikaid, pakkus neid mulle, ise rääkis häbelikult: näljakustutuseks teele. Nooremad vennad, kes muidu hetkekski ulakuste tegemist ja väljamõtlemist ei lõpetanud, kõndisid nüüd ringi noruspäi: osalt sellepärast, et lahkumas oli lõbus seltsiline ning hea õpetaja koolitükkides, milledega Augustil ja Märdil kuigi sõbralikku läbisaamist ei olnud; teisalt jälle jagati ema-isa suurt muret ning salajast kartust, et ehk enam kunagi ei… Oli ju suur sõda Euroopas lahti läinud ja mina ühes paljude seltsilistega ootasin rindemehe saatust. Vanem vend Juhan hoidis tol õhtul rohkem kui muidu minu seltsi. Kallis vend! Noorpõlve armsaim seltsiline, rahulik ja arukas, võttis igate pidi isa järgi, kes temast talule uut peremeest kasvatas. Igatsen teda, vahest rohkemgi kui armast isa ja ema. Aga nukker hakkas emakest vaadates, kuidas ta seal suurrätiga nina pühkis ja mu seljakoti kallal askeldas. Isa kinkis uhke taskunoa, mida poisipõlves Raua Eedi poes klaasvitriini all imetlemas sai käidud. Oli kuidagi eriline tunne, uhke ja samas ka kurb. [—-]

loe edasi

homo homini homo est

misosophos — Thu, 09 Feb 2006 06:55:55 +0200

hunt hulkus stepis. üksi. eemal. kaugel. vaatas vihklikul pilgul avarusi mis antud ahastuse kerkeks. kedagi eikuskil. liivlikus mullas üksikud jäljed märkimas möödunud eluteed tühisuspinnal. kauged jäljed. kauged mälestused. valusad mälestused …

kord sattus ühte inimlikku külla ja inimesed loopisid teda. kividega. poolsurnuks. kuid surma ei tulnud. vaid veri voolas pinda ja andis elu uut taimedel mis niigi lopsakad. elu ei kaotu – ta jääb alati alles. ja iga kord on aina valusam elada.

surm ikka saabub enne surma. hingesurm. tühisus. ja ikkagi iga kord valusam. siis soov joosta kaugele ära. lennata stepiavarustesse kui tuul. üksi. mitte kedagi näha. mitte kedagi tunda. mitte kunagi enam haiget saada …

kord eksis üks üksik rändur steppi. janune. näljane. nõrkenud. ja hoolimata inimvihkusest lähenes stepihunt temale …

loe edasi

Kaardimäng kahele.

idraak — Thu, 09 Feb 2006 00:00:17 +0200

Keset valget ruumi asetseb valge laud, mille taga istuvad kaks meest, üks kannab valget ülikonda, teine musta rüüd. Nad mängivad kaarte, mäng on arusaamatu ja loogika vastane, ometi peegeldub mängijate silmadest sügav keskendumine ja sihikindlus. Lae all hõljub õrn suitsuvine, hoolimata sellest ,et kummalgi mängijal pole sigarit näpus.
Ruum, kus mäng aset leiab, on hele, kõik on valge ja puhas. Peale laua ja kahe tooli ei ole toas midagi, aknaid ja uksi ei märka ka kõige vilunum silm. Seal on rahulik ja vaikne, ainus, mis siin võib ärritavaks muutuda, on su enese alateadvus, mis enneolematu jõuga surub su hingele patud, mida sa pole sooritanud. Ka kõige süütum inimene muutub siin koletiseks, hoolimata sellest, et keegi ei mõista kohut, keegi ei süüdista ega kritiseeri. Selles paigas muutub inimene iseenda vaenlaseks ja hukkamõistjaks, siin on kõik kõiges süüdi.

loe edasi

Aarne Metsla hirmutav maailm

marten14 — Fri, 03 Feb 2006 23:04:56 +0200

“Värdjad!”
Väikekodanlane Aarne Metsla saatis hambavahest liraka tatti vastu auväärse pangakontori aknaklaasi.
“Säh. Siin on teie tagatis. Kuradi värdjad sihukesed!”
Aarne ei saanud aru, miks just temal kogu aeg viltu veab. Olgugi, et Aarne oli alkohoolik, rassist, Rahvaliidu liige, neurootik ja patrioot, oli ta sügaval sisimas hea inimene. Sooja südame ja maitsetute päikeseprillidega.
Ilaklimp venis mööda pleksklaasi oma vääramatu lõppsihi poole. Selles oli midagi sümboolset. Midagi pühalikku.
Kas ei olnud mitte Aarne esiisa see, kes, piip hambus ja reisipaun õlal, hea mitu sajandit tagasi Vindla praegusesse asupaika saabus ja esimese tammejuraka paljaste kätega maast välja rebis?
Jah. Nii oli see kõik alanud. Aarne oli selle kangelasliku soo võsu ja just sel hetkel tundis ta muistset väge taas enda ihuliikmetesse voolamas. Ta peaaegu kuulis kuidas esiisade püha pind röövkapitalistide templi raskuse all ägas. Kuulis pühast hiiepuust tahutud kontorimööbli kaeblikku naksumist.

loe edasi

Aarne Metsla hirmutav maailm

marten14 — Fri, 03 Feb 2006 23:01:26 +0200

Juhmid pangatöötajad, indigolapsed, räpased võmmid, paljaksröövitud soome turistid, kohatud naljatlemised ajavooliku ja sumbutiga.
Sisenege Aarne Metsla hirmutavasse maailma. Kui julgete…

Minu maailm

Liiisbet — Wed, 01 Feb 2006 19:04:56 +0200

“Head und!”
“Ilusaid unenägusid!”
Miks ema tahab, et ma igal õhtul nii varakuslt magama läheksin? Ma suudan väga edukalt ärgata ka siis, kui õhtul natuke hiljem magama lähen. Samas on ju need pehmed voodilinad ka kutsuvad. Kass poeb ka kaissu. Tema ühtlane nurrumine on nii uinutav.
Äkitselt kuulen naljakat häält-justkui keegi kihistaks naerda. See naer tuleb kusagilt väga lähedalt. Avan silmad. Kogu tuba on valge, kuigi kell näitab südaööd. Tõusen voodis istukile, kuid toas pole kedagi peale minu ja kassi. Vaatan, kuidas kiisu padjal ringutab ning siis minu kõrvale istub. “Noh, mis viga? Kas enam ei mäleta, jah? Ega sa polegi siin kaua käinud.” Kes seda ütles? Mis siin toimub? Mu pilk jääb pidama kassil. Ta näol on laiahambuline irvitus. Kas tema ütles seda? Hüppan ehmatusest voodilt püsti. Kass muigab. “Ähh, mis sa mind ikka kardad? Aastaid pole sa mind ju peljanud. Miks siis nüüd?” Olen lummatud:”Kita? Sa oskad rääkida?” Hõõrun oma silmi:”See peab uni olema. Aga muidugi on see ju uni! Mu kass ei räägi ju!”

loe edasi

Kuristik

Crusader — Tue, 31 Jan 2006 23:28:18 +0200

Kuristik oli alati olemas olnud, nii palju Mo teadis. Päevast-päeva istus ta uneledes selle äärel, kõlgutades jalgu sügavuste kohal, mille kohta teadjamad külainimesed „väga suur” ütlesid. Kuid kui Mo läks ükskõik kellelt kuristiku kohta, või selle kohta, mis on teisel pool, küsima, vastati talle peaaegu alati: „Kuristik on sügav ja lai ja teisel pool on kurjad nahulased. Mine sina nüüd põllule riisi harima ja ära mõtle enam selliste asjade peale.”
Ka riis tundus alati olemas olnud olevat, või vähemalt ei tahtnud ta kuhugi kaduda; mida rohkem seda korjati ja söödi, seda rohkem teda istutati. Mitte et Mo’l midagi riisi söömise vastu oleks olnud, aga lõõskava päikese all soisel põllul küürutamine ei olnud just midagi sellist, mida ta rõõmuga teinud oleks. Parema meelega istus ta kuristiku serval ja silmitses kauget platood, mis paistis olevat samasugune kui see, millel ta ise elas.

loe edasi

Võõras

destinity — Tue, 31 Jan 2006 20:06:05 +0200

Jaan oli käinud küll kõigis sarnastes kohtades, kuid sellises kohas polnud ta veel ilmaski olnud. Väljast vaadatuna tundus maja kõle ning punastest telliskividest laotud monstrum, mille sarnast ükski inimsilm polnud veel näinud. Ukse peal oli silt, mis viitas hilistele lahtiolekuaegadele. Jaan kahtles, kas minna sisse ja näha enda saatust või mitte. Pikemalt järele mõelnud, tegi ta aeglaselt ukse lahti ja astus sisse. Vasakul pool seina sees oli umbes poole meetri suurune ava, mille taga oli märgata keskmist kasvu tumedate pesemata juuksetega üle viiekümne aastast naist. Jaan kontrollis enda ümber asuvat ruumi ja, olles veendunud, et on täiesti üksi, astus seinas oleva ava poole. Ta vaatas hindasid, mis ei erinenud teineteisest eriti, lisamärgetega olid mainitud ostu soodustavad detailid. Peale lugematuid minuteid leidis ta endale sobiva toote. Kartust tekitas pisiasi, et toote juures oli märgitud lause: alla kaheksateistkümneaastastele keelatud. Jaan oli ammu kaheksateist täis, kuid siiski peatus, et mõelda, kas asi on seda vaeva väärt. Järgnes kahtlase olemusega naise küsimus: „Kas te olete oma valiku teinud?” Jaan ütles, et ta sooviks seda eelviimast…

loe edasi