Tekstid märksõnaga 'luuletus'

Südames olen mustlanna,
mustlanna, kes terve elu rännanud,
võõrastel maadel
ja siis jõudnud ühe juurde,
mis nii kodune-
Andaluusia!
Sind armastan!
Peale aastaid sihituid otsinguid,
olen justkui jõudnud koju,
maale, kuhu kaotanud oma südame,
justkui sajandeid tagasi.
Andaluusia!
Sind armastan!
Tunnen, olen mustlanna,
oh, kuidas sind armastan-
Andaluusia!
Mu tumedad silmad-
nendega vaatan elukogenud mustlanna
silmadesse,
justkui midagi oodates.
Ta teab.
Olen mustlanna südames.

Kevad südames,
väike mustlane vaatab naerusui,
vanem mustlane on jäänud tõsiseks,
kevad südames,
väike mustlane vaatab naerusui,
vanem mustlane on keeranud selja,
kevad südames,
väike mustlane vaatab naerusui,
vanem mustlane lahkub,
väike mustlane on jäänud tõsiseks…

Mustlaste maale ma rändasin,
see maa asus seal,
kuhu keegi peale minu
minna ei saa…

Kuu paistis nii heledalt,
et suurt ei näinud,
helide naudingust,
oleks võinud surra ma…

Ma tundsin tuult,
aga külma mitte,
mul oli soe,
ma olin seal, kuhu loodud…

Siis keegi võttis mu käe,
tundsin end kindlalt
ja kõrva nii vaikselt ta sosistas:
Siin pole su koht!

Ja enam ei tea,
kus asub mu kaotatud
mustlaste maa,
mis röövitud mult sai…

Vaikuses sajab lund

magavas linnas

jõulutuled,

tõuseb tantsija jalg

ja käsi,

jalal libiseb kleit,

valge nagu lumi

tõmmu tantsijanna seljas.

Vaikselt sajab pehmet

lund,

linn justkui magav,

kinni külmunud,

talveunes,

aga ühes südames

seal põleb leek niivõrd

põletav,

lummuses teda vaatamas

silmapaarid võõrad.

Valges kleidis tantsijanna

südametesse toob soojust

külmas…

Kannatuslille kavalusega
haiget mulle teed.
(Kas sa ei tea,
et see kavalus
on mõeldud muuks)
Kannorhideena mu
kui orhideemesilase
alla neelad,
kõik ainult enese
kasu nimel.
Mulle nii meeletult
haiget teed,
sa ei näe mu pisaraid
ja hoolimata kõigest
sind armastan…
Pead end nii
tähtsaks ja suureks,
aga kas sa ei tea
ranniksekvoiad
hiigelsuuredki
ilma väikeste
seente abita
läbi ei saa?
Hoolimata valust,
mida põhjustad
teistele,
endalegi kahju
teed sa…

Otsides ennast,
ta end kaotanud on.
Ta kõik kaotanud on
ja arvab, et tal on kõik…
Vihma langeb
vaikselt
väljas
ta kergpurunevast
kristallist kindlusest…
Kõik justkui armastavad
teda,
aga ei.
Kui ta ükskord
üksi leiab end…
Vihma langeb
väljas
ta kergpurunevast
kristallist kindlusest…
Ta ümber kõik
on võlts.
Kas tõel ja valel
enam vahet suudab
teha ta?
Päästke ta!
Vihma langeb
vaikselt
väljas
ta kergpurunevast
kristallist kindlusest…
Kas päästmist väärib
ingli kehasse end peitnud,
koletis?

Volangid selle kauni naise
jalgadel ja õlgadel,
selle reeturliku kuunaise pilk,
tema kõnnak ja olek nii kõrk.
Ta naeratab mulle,
juba kaugelt kui tuleb-
ma naeratan vastu,
süda hüppamas õnnest.
Kuninganna naeratas mulle.
Tema reeturlik pilk mulle räägib
kauneid valesid
ja ma usun.
Ta saab, mis tahab
ja minust saab õhk,
mida tema ei vaja.
Teine kord ei tee väljagi ta,
kui möödun ma-
naeratan,
mõistmatu pilgu vastu saan.
Kuunaine on külm!
Kui mind kallistab ta,
nii soe tundub ta,
aga seest külm on ta,
kuunaine ta…

Paljujalu neiu,
pillab kõrvarõnga
kõrvast,
tilgub verd.
Keegi ei näe
valu ta sees.
Punane plekk
on valgel kleidil.
Läbi valu
neiust sirgub naine.
Huuled veripunased,
pisarad nähtamatud,
ühe kõrvarõngaga
ja paljajalu
kõnnib lavale ta.
Ta naerdakse välja,
flamencot ei tantsita
paljajalu
ja ühe kõrvarõngaga.
Tüdruk on üksi
rahva seas.
Nüüd aeglaselt
liigutab oma käsi,
seelik sahiseb
ja saal vaikseks jääb…
Kõik näevad verd
tüdruku südamest voolamas
ja kuulevad muusikat,
mida polegi…
Kõik näevad,
et tüdruk
on katki,
keegi aga ei taha
teda päästa,
sest siis lõppeks
nii mõjuv tants,
mille allikaks
kurbus ja valu,
lõppeks tants,
mis lohutab neid,
kes tegelikult
lohutust
ei vajakski.
Kui naine
lahkub lavalt,
on ta ikka üksi

Kuivanud roosi lehed,

kaunilt kumab kuu,

kukuvad vastu mu keha,

aknast sisse helgib see,

teevad need mulle haiget,

pehmelt paitab ta,

Veri nüüd voolab,
sädelev kollane kuma,
väikestest haavadest,
võttes ära valu,
milles sina oled süüdlane.

***
Kui väljad valged, lõputu on lumi,
siis astun mööda kinnituisand rada.
Näe, kaugel metsaveeres vilgub tuli,
ma juba tean, mis pimeduse taga.

***
Vaat, jõesängist tõuseb sinkjas udu
ja mängleb vulisedes sulavesi,
ka iga linnupaar taas leiab kodu…
Jah, rõõmud saabuvad nüüd hulgakesi.

***
Need valged ööd ja hõõguv lõkketuli,
veel lendleb kirjutiibseid putukaid.
Toob tuhat värvitooni südasuvi
kesk õitsvaid välju, rohtund heinamaid.

***
Oh, tirtsud, siristate veel nii hilja,
kui täidab kambreid küpse õuna lõhn
ja põld puistab lahkelt kuldkollast vilja,
siis nukralt leinama jääb kesal põhk.