„Teadke, et lõpp on ehtne. Päriselt.”- Juhan Viiding
Jälle punane tuli… Olen väsinud. Jalgsi kuluks tunde siit sadamasse jõudmiseks. Roheline… Jälestan seda „üheksast viieni elu”. Liiguta seal ees! Ära surid sinna monstrumi rooli või? Ahh.. Kedagi ei paista tema eest tulevat. Minna? Signaali peale ka ei liiguta… Varsti on jälle punane! Sõida ometi! Lähen kiiresti mööda… lähen! Misasja!? Kust see nüüd välja ilmus? Ei..
/
Ainult jumal teab, kust Dzonn selle naise leidis omal ajal. Moskvast saadeti… Mis koht see Moskva on? Meid, rootslasi jätavad nende punased maskeraadid külmaks! Jajah, kiiremini ei saa sõita! Jeesus, ma ei teagi seda meest, kellele me järgi läheme…Siit tänavast peaks sadamasse kiiremini jõudma.. Vootele? Mis nimi see veel on? Aa, eestlane… Neid tuli ka omal ajal siia, veidi rohkem kui kümne aasta eest. Paljud tulid paatidega. Eks ole, Dzonn? Kodus ikka räägiti neist, mäletad? Lindprii, jajah.. Temaga oleks täismäng? Kui sa nii ütled, Klavdija.. Kohe võib sõita, jah.. Huvitav, et see veok ei jõudnud end liigutada..15 minutit on aega, jõuame. Mida kuradit, ei!
