Tekstid märksõnaga 'essee'

Ehinal ihalen oma iseene. Vaatan endast välja kuid mõttesilmaklapid mu mõistust katavad – vaid minulikku ilma mõistan sest see on ainus silmuv. Kuid mõtteruum mis minus ilmuv nii mõnda sisaldab … Kord ajamõttevoogudes voolates komistasin kuldsetel kuuekümnendatel ja leidsin nad ainekad olevat ning nõnda täärasin taibutubadesse tavateadmisi. Ajaloolist ajaolu sõjalikus seebivahus. Hajuti haaratud luhtavat luulet. Ajuti proosalist paeluvat – argised asjatud avastused kuid kohati nii eredad ja erilised … Kuid keegi tuli mudeldama minu mõtteilma ja mõistmistervikusse mõttemõrad lõi – mu ilmapinnal mõttekillud maha laotusid ja kange teabehape mu hinge haavad sõi. Nii kuuekümnendad mu olust kaotusid. Järele jäid vaid mõttekillud …

Riimitud värss on laevasõit jõgepidi, vabavärss meritsi … Eestimaine luulelaev laineid lõikas kirjandusemerel sest algajalgi kirjanikul luulehammas oli verel et luua vabavärsilist. Nii riiulid said katteks kauni kihi kogumikke kassetid millel nimeks. Ehk mõni pani imeks kuis kuuekümnelises luules said puhuvaimaks uued tuuled mis luulelaeva kandsid kaugele sotsrealismi proosalisest kaldast. Ei leidunud ehk kedagi kes mallanuks veel oodata mil ideoloog looks olevaks kirjailma vaba sest teadagi see kirjailm ju tuli ise vabastada sest omanäose loomislõõm on kirjaniku suurim rõõm – et kaotuks külma võõrapärasuse kõõm mis mõttejuukselisse segunud. Ja riimiskeem mis lagunud loob ainest paljumõttelisel ja olu luuletajal omavõttelisel sest nõnda võimalusi miljoneid on luua mõttemõlgutusi luulesalmi puua. Nii astutud said suured jalajäljed eesti kirjandusepinnal tulevlike luulehinnal kel mõtet miskit salmi segada ehk enam eal ei leidu. Või ehk vaid tundub nii … Ometi lähevad hommegi pärlipüüdjad sinilillasse sügavikku otsima Suurt Pärli.

Kumb oli enne, kas looming või looja? Või mõte või inimene? Ilmselt inimene kui looja. Samas tekkib küsimus, kas võib välja tuua mingi esmalooja, kellelt kogu looming on või mingi punkti, kus loomeprotsess päädub oma lõpetatuses. Ilmselget, esmasilmingul adutavat vastust oleks antud juhul ennatlik anda.

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: “Saagu valgus!” Ja valgus sai. Jumalik esmane looja loomaks kuuendal päeval ka inimese, kes oma sapiens-sapienslikkuses tarkuse ja mõttepärasuse etaloniks. Vähemalt inimestele endile. Mis sest, et nüüdseks Jumal ammu surnud on. Kuigi nagu Zarathustra pidi nentima kõik vanurid veel metsas teagi seda uudseimat uudist, mis juba vanamoeliseks muutunud. Kuid jutt käib Jumala surmast ning surm objektiveerub elult. Järelikult omistab ka üliinimusklik Jumalale olemise, sest nõnda paljud teinud. Siis kui midagi puudu jäänud - Aristotelesel kõige liikuva alge või Descartesil vahend päästmaks temapärast inimmõtteruumi solipsismist. Ad hoc? Alati peab olema keegi algne, sest miski ei saa tekkida eimiskist. Kuid see algupärane looja viibib meiega kaudselt mõtete metalisuses, alalises korduvjärgnevuses. Alates mõtte tekkimisest ja selle jäädvustumisest on igas loodus midagi varasemast. Ja igas hilisemas on algupärane looja.

Hea lugeja, ma ei kavatse üldse kiruda ajakirja “Looming” või süüdistada seda kahepalgelisuses. Ma soovin kirjutada loomingust, rõhutatult väikese tähega. Kuigi looming on Suur Asi, ei pea ma vajalikuks seda üleidealiseerida või –müstifitseerida, rõhutades selle austusväärsust Suure Algustähega.

Esmalt pean hakkama oma sõnu sööma ning tunnistama, et looming ei ole asi. See on hoopiski midagi ebamäärast, mida on üsna keeruline täielikult hõlmata. Paljud asjad näivad olevat looming lihtsalt sellepärast, et nad on vormistatud esseeks, lavastuseks, maaliks või viiulikontserdiks. Samas võib loomingut leida seal, kus seda tavapäraselt eriti ei otsita, näiteks statistilises analüüsis või psühholoogilises eksperimendis.

Mõtlesin sellele, kas loominguks võib lugeda linnulaulu või kahe vana sõbra sundimatud vestlust saunalaval. Kas looming on kõik see, mis on loodud?

“… kunst on piiritu, ta tunneb ähmaselt, kui kaugel on ta eesmärgist, ning samal ajal kui teised on temast võib-olla vaimustuses, on ta kurb, et ei suuda veel jõuda selleni, kuhu talle suur geenius ainult nagu kauge päike teed näitab…” Ludwig van Beethoven

Mõtlesin, et alustaks oma esseed sellise lausega. Mainitud tsitaat seletaks ehk kunsti piiritust, seda nii aja kui suuna kohapealt. Kunst on lõputu, mille ‘kaugust’ määrab vaid aeg. Kunst on surematu, jälg kunstist jääb alati elama, nagu elavad ka meie endi kujutelmad ja illusioonid meie sees… Miski siin maailmas ju ei kao, vaid muundub ühest olekust teise…
…aga teemaks loomingulisus, kunst. Ilmselt võiks nimetada pea igat loominguliiki kunstiks. Öeldakse ju “kunstiinimene”, samas ka “vaimuinimene”… ja näiteks muusika puhul – klaverikunstnik. Ehk võib mõnes mõttes kõik olla kunst, looming, olgu selleks luule, kirjandus, muusika või mõni muu kunstiliik…

Kunst kunsti pärast on ainus tõeline kunst

Herman Hesse on oma meisterlikus kultusteoses „Stepihunt” öelnud, et kunsti on võimalik mõista vääriti. Et üldse saaks midagi vääriti mõista, liiatigi abstraktset nähtust, on vaja selle nähtuse reaalset ja üheselt mõistetavat määratlust. Kirjandus, nagu loominguline kunst ikka, on alati väga mitmeti tõlgendatav. Kes võiks öelda, et sina mõistad vääriti ja et just mina õigesti mõistan?! On selleks autoriteet, kes on kogunud piisava hulga järgijaid ja nõnda vorminud oma ideoloogiast (mis on alati individuaalne ja seega ka vaieldav) absoluudi antud taustsüsteemis – olgu selleks siis ühiskond, koolkond või haridusasutus? See võib kõlada klišeena ja kindlasti ka on seda, aga arvamusi on sama palju kui on inimesi. Tihti ei loe mitte teadmiste hulk, vaid see, kuidas neid esitatakse. Oskusliku demagoogiaga saab värvikama spektriga indiviid pea alati oma arvamuse peale suruda vähem karismaatilis(te)le indiviidi(de)le.

„Mitte miski pole nõnda valus, kui mälestus rõõmust hetke kurbuses.”
(Aeschylus)

Rahvas oli kogunenud. Ta seisis ning ootas, kuni hääled vaibuvad, elevus end ammendab ja tähelepanu temale kinnistub.
Saal oli valgest marmorist, ta kandis veripunast, musta varjundiga toogat, publiku hulgas nägi vaid ühesugust riietust- valget tuunikat, mille peal must tooga.
„Tänasel õhtul soovin ma rääkida distsipliinist, teadmisest ja kurbusest. Enne neisse teemadesse laskumist olgu arusaadav ja üheselt mõistetav, et tegu ei ole pelgalt ideede või abstraktsioonidega, kuna käesolevaga ei ole neil mitte mingit väärtust. Olles seotud igapäevaeluga, omavad pelgad teooriad ja faktid vähe kasu, pea olematut praktilist väärtust.
Ma pean enne oma kõneluse alustamist olema kindel, et keegi teie hulgast ei vormi seda, vastavalt oma arusaamisvõimetele, ähmaseks kujundiks. Kui teil tekkib see kiusatus, siis soovitan tungivalt teil lahkuda. „Miks?“, küsite te. Sellepärast, et me ei tegele, mina ei tegele liivalosside ja illusioonidega, vaid reaalse, igapäeva eluga, mis sisaldab endas piiritut valu, frustratsiooni, viha ja meeleheidet.

„Elu on meile vaid laenuks antud”
(Karl Ristikivi)

Elu hüved on alati olnud, ma ei ole kohanud, et keegi seletaks kuidas elu hüved maailma sündinud on. Küll aga seletavad erinevad religioonid kannatusi ja nende algupära. Võrdleks antud seaduspära sellega, et väidetavalt ei sünni keegi kurjana, sünnitakse heana. Nagu kurjus, nii on ka kannatus valede otsuste „saadus”. Just nimelt otsuste, sest valikuvabadus on väheseid tõelisi vabadusi, mis meil on.
Pandora saadeti alla maa peale Prometheusi vennale kui nuhtlus inimkonnale. Pandora laegas oli Antiik-Kreeka „Paradiisiaia õun”.
Kõige peal oli laekas viletsus ja häda; mõistagi ehmatas laeka avanud Pandora selle peale ja sulges laeka, teadmata, et murede ning vaevade all peitus ka lootus. Kuna laegas sai kiiruga suletud, pääses lootust sealt välja õige vähe.

Holden Caulfieldile ei meeldinud deividkopperfieldilik jama, järgides tema eeskuju jätan mina ka selle jama vahele, liikudes kohe asja juurde; nii kurb… sentimentaalsusele ei ole enam ruumi.
Keegi tarkpea seletas, et 20. sajandil oli kolm surma – kunsti, jumala ja inimese. Natuke mõeldes tuleks mulle ehk tolle targa „nipitiri” nimi ka meelde, ent metsa sellega, eksole.

Ta arvas, et sügis on, kui bussiga Prahast tagasi Tallinna sõitis,
mälu ei ole enam sama, mis paari aasta eest.
Mäluga on üldse üks veider lugu, ta võib kordi ja kordi inimestele midagi vaimustunult seletada, ilma, et see talle endale kunagi meelde jääks. Ning vaadake, see töötab ka teistpidi - talle võidakse midagi samamoodi mitu korda seletada, tulemusetult otseloomulikult.
Lehed olid kuivanud, nii nad tundusidki sügise moodi. Aga siis ütles keegi kõrvalt, et ei ei, kevad on: lumi oli lihtsalt ära sulanud ja nähtavale olid tulnud eelmisest sügisest jäänud lehed, ekslehed pigem, endised noh.

Kirjutamine on taevas.
Miks kirjanikud kirjutavad?
Sest taevast ei ole, ei siin,
ega seal. On vaid kurbus.
On vaid vale. Ja kuskil
sügavas mures on ka ehedat
lootust, mis on vahel kui
suvehommikune kaste.

Kristlik jumal Jehoova lõi maailma sõnaga. Inimene hävitab maailma Jumala sõnaga. Aga ka inimene on loonud ja võib luua maailma, luues ta maailma sisse.
Sõnaga ehitatakse liivalosse ja kivikindlusi, kurbusekodusid ja meeleheitekantse. Ning asutakse sinna ka elama. Õndsad elavad oma maailmas surmani ja „pärisilm” on vaid koht, kus nad külas käivad – pood sisseostude tarbeks.
„Sada põhjust on, miks kirjanikud kirjutavad. Üks põhjus on aga ühine: nii prosaistid kui luuletajad vajavad alternatiivset maailma.” – nii kõneles läbi sõna Scott Fitzgerald.

Laps sodib kriitidega asfalti. Postmodernism. Tantsukingad vedelevad vaibal. Keegi teeb pilti. Üks teine püüab kokku sobitada Goethet ja luuletajat x. Geniaalsus. Loomingulisus. Kunst. Vabadus. Vabadus. Vabadus.
Elame ajal, mil kõik on kunstnikud. Kasvõi elukunstnikud. Ei ole piire ega raame. Idee on see, mis loeb. Pilt on idülliline. Karjased mängivad vilepilli ilusal aasal, mis kubiseb muusadest. Ometi ei jaluta sel aasal ei Picasso ega Hemingway. Miks?
Veidi eemalt vaadates paistab see aas tõesti pigem kui rannaliiv koos karja inimestega, kes sinna midagi joonistavad. Ükskõik mida, peaasi et suudavad loodule kiiresti ringi ümber tõmmata ja nime alla kirjutada. Siis tuleb aga tuul või veidi suurem laine ja liiv on samasugune kui enne.
Mõte, et tee inspiratsioonist, ideest kunstini, on kui hüpe, mis teostamiseks vajab vaid veidi tahtejõudu, on tänapäeva inimesele omasem, kui inspiratsiooni tekkimise vaikne ootamine. Oleme sündinud ajastul, kus kõigest kõige olulisem on eneseteostus. Sellele mõeldes kardame sünnipäevi, otsime endale pidevalt väljundeid, muutume töönarkomaanideks, kaotame tasakaalu. Ning ka loomeinimesed on samasugused. Kuid kas siis üksi sellest, tahtest, ei piisagi?