Tekstid märksõnaga 'Lühijutt.'

Helitult langeb piisk kesk sametist vaipa. Verepiisk.
Klaasistunud pilk milles on tardund hetk. Need huuled ei naerata enam, need silmad ei nuta enam.
Kuid veel toosama hommik oli Draven sootuks teistmoodi… Ta isegi naeratas, äraolev, kuid siiski - ta naeratas.
Ta naeratas oma kassile, tema ainuke sõber, kes oli jäänud lojaalseks.
Draven oli heleda nahaga, keskmist kasvu ning süsimustade, eebenimustade üle selja ulatuvate pulksirgete läikivate juustega.
Tema silmades polnud ammu enam sära, oli jäänud vaid kihvatavat valusööstu süstiv tühjus.
Kuid kui ta naeratas, oli see naeratus silmadest näha, ta oskas silmadega naeratada…
Kell oli viis minutit enne keskööd, ta laskis pilgul üle oma toa käia- see sisaldas endas raamatuid, vanu raamatuid.
See oli antiikkirjandust täis, kogu Vana-Kreeka filosoofia oli sinna kogutud, tegu oli Draveni viimase rõõmuga.

Mul oli kunagi üks sõber,kes märkis ükskord,et ülekõige armastab ta maailmas päikest. See tundus nii südantsoojendava faktina. Miks ei peaks inimene rõõmustama, kui temale kallis inimene naudib päikese ilu ja võlu? Päike lõbustab ju meid kõiki oma kuldse sära ja soojusega. Me sulgeme pargipingil istudes silmad, kui päike on võtnud nõuks hiilata. Me naudime oma näol mänglevaid päiksekiiri, tunnetame seda looduse armastust ning avali vastutulevat avatust.
Täna, seda kirjutades, hakkasin mõtisklema, mida too sõber võis mõelda. Päikest kiites. Päike kui selline ei pruugi olla vaid see kollane kera kusagil taamal taevalaotuses.

Võib-olla ta mõtles minule, seda märkides. Ometigi ta märkis ju minu juuresolekul seda, et temalttulev suurim armastus kuulub päiksele. Ma võiksin ju vabalt olla see päike. Ma võiksin olla tema enda isiklik päike. Kui ma päike olla ei suudaks, siis oleksin kasvõi üks päiksekiir miljonitest. Vähemalt ma ise teaks,et mina olen see säravaim ja vastupidavaim kiireke.