tilk vett. ja veel ja veel ja veel. üks hetk elus. viiv olla teel. elada et surra. hingata et surra. armastada et surra. valus. kunagi. kaugel ja siin ning praegu. mõtteisse viirastub vaegu aegu mida olemas polnudki ja mis tõelised siiski. üks väike veepiiskki võib olevaks luua mälestusilma mille adurõngastusse puua terve praegune elu. ohvriks tuua valu mida enam ei kannata.
teada. mööda möödunud aegu mõtiskledes kaotub olematu olevik ja inaraks iganenud tulematu tulevik. ikkagi mõelda: midagi pole. ikkagi öelda: maailm on kole. ikkagi elada. ikkagi põleda leekides tuhaks. ikkagi kõleda maailma tuultes kõigutamatult kõikuda. kuniks torm. kuniks …
veepiisk: üks eriline … inimene. üks eriline …
tilk vett. ja veel ja veel ja veel. tilk verd ja veel ja veel ja veel. inimesed on teel. kuhugi. iiveldus. ilmahurma enam hinda – mõttemõrusse mõranenud meel. hingetiivul ei jaksu et lenda kaugele ära. suletud rõõmudevärav. vaid pisarad on jäänud et kasta ilmapinda. valulik mõttetuskära katab kõik harmoonilise mis olemisse kunagi eksinud. inimene eksinud elama. liiga valus – ei talu et taluda ja siiski …
