Tekstid märksõnaga 'novell - või tegelikult mitte ...'

Lucius püüdis end toetada esimesele ettejuhtuva kindla pinna najale ning jätta samas Mariale mulje, et kõik on siiski veel hästi. Lahtikäiv aiatool ägises, kui sada kilo lihasmassi sellele peale vajus.
„Kallis? Mis lahti?” kostus temani Maria murelik sulnis hääl, justkui oleks tooli kaeblik vigin reetnud naisele kõik, mida Lucius oli lootnud enda teada jätta. Ta ohkas ning sulges korraks silmad, et neid valgusest säästa.
Kõik vihises mööda, kõik ilusad hetked, kõik pettumused, kõik mured, segatuna kokku veidraks, kuid ometi nii korrastatud segapudruks. Esimene päev koos Mariaga, nende metsikud koos veedetud päevad ning veel metsikumad ööd. Luciuse esimene kohtumine „jumalannaga”, esimene süstlatorge ning see meeletu joovastus, kui tuline vaim ta sooned täitis.

polnud öö ega päev. polnud miski. ei ajalik ajatus tajutav. kuid mõttene lennukas siiski - ta ainelist ajakat hajutav. ning ilmalik olevlik silmuv sest poodiumilt paistev nii kõrgelt kus aluslik eal pole ilmuv ning mõistmatus eemalduv tõrgelt.
polnud öö ega päev. polnud miski. kuid mõttene lennukas ikka. ehk õigusta õnnetus riski mis saadab üht lendu nii pikka. ning ainekalt aimatav olelus mis on haavatud olevast olust. üks koletu olevlik koledus kes on muudetud moondavast valust. nägu pisaraist piinakalt kalge. nutmata jäänuist mis hingest eal välja ei voolata julge – annab tunnistust kõlbmatust kõigest mis jäänud all maailma jalge. on verevast voolanud valge ehk roosakaks helendav lootus. on jäänud vaid asjatu ootus – ootuses asjatu lootus.
kibekärmesti mõttetus kootus ümber südame südikalt sooja. kuid päike mis ammu läind looja enam valgust ei anna ei sooja. pole õnneka alase tooja. on vaid mälestusmähete pooja kesk kõrbe mis kõrbeks eal polnud sest enne ei inimkond tulnud ja surevaks maailm ei mandunud eal ajatu ajakaks kandunud.