Ehinal ihalen oma iseene. Vaatan endast välja kuid mõttesilmaklapid mu mõistust katavad – vaid minulikku ilma mõistan sest see on ainus silmuv. Kuid mõtteruum mis minus ilmuv nii mõnda sisaldab … Kord ajamõttevoogudes voolates komistasin kuldsetel kuuekümnendatel ja leidsin nad ainekad olevat ning nõnda täärasin taibutubadesse tavateadmisi. Ajaloolist ajaolu sõjalikus seebivahus. Hajuti haaratud luhtavat luulet. Ajuti proosalist paeluvat – argised asjatud avastused kuid kohati nii eredad ja erilised … Kuid keegi tuli mudeldama minu mõtteilma ja mõistmistervikusse mõttemõrad lõi – mu ilmapinnal mõttekillud maha laotusid ja kange teabehape mu hinge haavad sõi. Nii kuuekümnendad mu olust kaotusid. Järele jäid vaid mõttekillud …
Riimitud värss on laevasõit jõgepidi, vabavärss meritsi … Eestimaine luulelaev laineid lõikas kirjandusemerel sest algajalgi kirjanikul luulehammas oli verel et luua vabavärsilist. Nii riiulid said katteks kauni kihi kogumikke kassetid millel nimeks. Ehk mõni pani imeks kuis kuuekümnelises luules said puhuvaimaks uued tuuled mis luulelaeva kandsid kaugele sotsrealismi proosalisest kaldast. Ei leidunud ehk kedagi kes mallanuks veel oodata mil ideoloog looks olevaks kirjailma vaba sest teadagi see kirjailm ju tuli ise vabastada sest omanäose loomislõõm on kirjaniku suurim rõõm – et kaotuks külma võõrapärasuse kõõm mis mõttejuukselisse segunud. Ja riimiskeem mis lagunud loob ainest paljumõttelisel ja olu luuletajal omavõttelisel sest nõnda võimalusi miljoneid on luua mõttemõlgutusi luulesalmi puua. Nii astutud said suured jalajäljed eesti kirjandusepinnal tulevlike luulehinnal kel mõtet miskit salmi segada ehk enam eal ei leidu. Või ehk vaid tundub nii … Ometi lähevad hommegi pärlipüüdjad sinilillasse sügavikku otsima Suurt Pärli.
