Tekstid märksõnaga 'luule'

Süldikausi lehkav ollus
Tõprakarja aumees
Maailma ülim lollus
Sina elad selle sees!
Värdjas lelu
Loll kui laud
Massi melu
Sinu laul

kriiska rütmi
peksa bassi
tapa mõtet
sõlmi sassi
põimi kokku
segamini,
kiiremini,
paremini,
tõmba ninna, hinga sisse
tõrvavärvi kopsudesse,
vaata otsa, heida silma
piilu veel ja laula kaasa
emotsiooni kuuma - külma
astu ligi, võta kaasa
koju vii ja läbi tõmba
hingetuks ja pildituks
seisma süda, veri seisma
ja siis tööle,
püsti seisma,
veel ja veel ja uuesti,
veel ja veel ja uuesti,
kordussaade sinu elust.
Ava silmad, astu vaikselt,
tänavatelt otsi kaitset,
mine koju, süüta tuled,
ootan, millal jälle tuled.

Mägede taga on paksud metsad,
Metsades linde ja loomi,
Sügisel laaned kõik kullakarva
Päikeseloojangu tooni.
Aga mis kuradi tähtsust sel on?
See ei tekita emotsiooni!!!
Istun ja pahuralt rasvakriidiga
Kriibin õliseid jooni.
Paberi servast serva vean triipe
Edasi
Tagasi
Üles
Ja alla
Süüdistan kasvatust, ühiskonda,
Üldist rikutust,
Vähest tegevust…
Puhun enda ümber mulli
Räpasest seebiveest,
Teisi sinna sisse ei lase
Ja teistel ei lähe ka eest.
Ütlen, et olengi selline veider
Uudne generatsioon,
Masendav kindla sihtgrupi toode,
Teatava nišši ühine loode
Sõltuv-näljane inimkaan.

rõivaid kapitäis
ja kummutis on patud
kuhu panen sinu?

i need a cigarette
this one is dedicated to you
this one’s especially for you
because you hated when i smoked
you said don’t waste your pretty face
you said don’t waste your pretty hands
you told me not to waste myself
know what?
now i’m completely wasted
the sweet little girl you once liked
is wasted
the sweet little girl you loved
once tasted
too much life
and too much pain
and know what?
it’s all your fault

so this cigarette is for you
and when i blow the smoke at your face
i want you to know
that this sweet little girl you once liked
is dead
and it’s all your fault

Kui rändamas on kevadised tuuled,
siis kaugelt olematuid samme kuulen
ja kuigi tean, sind pole olemas:
mu juurde siiski - sa oled tulemas.

Jah, nagu must mustal kirjutatud silt,
siis mu kujutluses ilmub pettepilt…
ja ka heleduses kaotsi minna saad,
kui otsima pead pilvetagust maad.

Taas suudlevad mind olematud huuled,
kui rändamas on kevadised tuuled.

oh, saladuslik naine
peidus ürgne kavalus
jumalik su paine
huulil malbe naeratus

oh, saladuslik naine
pilgus julge ahvatlus
sulab süda jäine
sulle jäägu vabadus

oh, saladuslik naine
kuis kuumab sinu keha
nõnda isepäine
mis parata, mis teha

Iga kord, kui ma möödun Tast
seal üksiseisvast majakast,
ma tee servas
vaatan ja imetlen
ning tema silmavilgutuste kordi loen
justkui sel oleks tähtsus tähendus,
mis esmapilgul
mööda sõites
märkamatuks jääb,
mida ehk ei olegi

kuid mina ikka vaatan ja loen
ja võnkeid oma kehas võõrustan,
mis ennustavad mulle,
jõudu annavad
ja kindlust,
et minna edasi

kas on sõnu kirjeldamakas tunnet,
mida võib tekitada vaid pilk välja hämaranevasse õhtusse
sinu hallmajade kivilinna määrdunud aknast
ja nähes nende hiiglaste mõjuvõimu lahtumist
mõneks ainsaks momendiks, mil uinuv päike maalib taeva oma kunstiteose,
mil iga silmapilk, mis pöörata sellelt seletamatult ilult
on kallim kui mistahes muu,
kus keset seda ebaloomuliku looduserüvetust
näitab viimane oma leebet jõudu,
mis kaugel kõigest,
mis heale antonüümi annab,
loetud minutitel, mil õigelt valitud helid su leierkastist
võimaldavad sul lennata koos tiivulistega
kaugenevasse värvidemängu,
tunnetades enda alla jäävat inimtühja Halllinna,
kui midagi tühist ja olemusetut.

nähes kõike seda tunnete allikat kaugenevas,
tundes ängistust selle kestvuse lühidusest

Luuleraamat laual tolm kõrgel õhus
seal ma istun kui puudel põhus
päike paistab, kuid mina ei näe
kardin paks on liialt akna ees
vana tugitool punane
veel alasti on
sinna sätin end kerra
veel viimast korda
lai valge väli
laiub mu ees
silmad vees
leinan
kui vana sõpra
kuid enam ei sobi ma siia
pean laskma tuulel end viia
avangi akna ja teisegi veel
et lendu saaks tõusta
olen kõrgele teel…