Teosed teemal 'öö'

Öises taevas langeb täht.

Mirjam 9 Veebruar, 2006 - 20:57

Kuigi väljas oli tavapäraselt pime, teadsin ma, et see öö ei ole nagu eile. Kogu mu keha põles nagu heleda leegiga. Silmis kumas sära, süda oli imelikult soe. Tekkis kõhe tunne, justkui midagi oleks juhtumas. Ma ei suutnud tajuda, millega oli tegu. Ehk väsimus?
See õhtu oli nii vaikne, panin küünla põlema ja suundusin sängi juurde. Voodil lebas kaisukaru, ta oli öises kuuvalguses imeilus. Ta silmad hurmasid mind, tekkis tohutu tahtmine tunda mõmmi pehmust ja soojust. Punane lint ümber tema kaela näis mulle nii erilisena.
Nõnda me olime seal koos karuga, lugesime läbi akna säravaid tähti. Mõtetes olin oma igaõhtusel madallennul, kuniks… Äkki langes täht. Ma polnud seda rõõmu juba ammu kohanud. Sattusin segadusse, kõik oli liiga ootamatu. Ma ei leidnud õiget soovi, mida langevale taevakehale esitada. Ma olin erutatud, sest juba päevade lugeminegi eelmisest korrast, kui kohtasin tähte, mis hilisõhtul langes vaid minule, oli sassi läinud. Pikkamisi teadsin, et vajan klaasikilde, just neid värvilisi, mis mulle vajaliku õnne tooksid. Mu soov oli mõtteis mõlkumas ning mina uninunud kui kaunitar.

Syndicate content

Sisselogimine