Teosed teemal 'kurbus'

Nii tihti kõnnin nüüd vihmasajus , vaatan neid pisikesi kristallseid piisku ja mõtlen alatihti , millest nad koosnevad , armastusest ? Õnnest ? Pisaratest ?
Nii palju pisikesi ja sätendevaid piisku . Tihti suunduvad nad südamesse , tekitavad sellist kurva ja kõleda tunde . Nad viivad tihti algusesse , viivad sinna , kust algas kõik see maailm , kõik see kurbus ja valu , kuid samas armastus ja õnn .
Tihti toovad nad tagasi hetki , kui olin õnnelik . Veel tihemini toovad nad aga tagasi mälestusi minu pisaratest . Soolasest veest mis tuli südamest , suundudes silmadesse , näole ja sealt edasi laia maailma . Kattes selle paradiisi imeppisikese , peaaegu olematu ruumalaga maatükikese .
Ei ole ju vaja haiget teha , ei ole ju vaja petta ja salatseda . . Me saame olla ka need , kellele kõik saavad toetuda , kellest kõik unistavad . Saame ju olla keegi , kellele saavad need parimad toetuda.

Ta mängis ennastunustanult suveõhtuse metsaoja kaldal. Ajal, mil päike veel oma viimaseid kullendavaid kiiri läbi puuokste piiluda laskis. Poiss tantsis helkleva oja ees kaerajaani. Nii nagu peab – käed puusas ja puha. Ja üsna hästi tuli välja.

Tegelikult oleks ta juba ammu pidanud kodu poole teel olema aga ümberringi oli nii ilus, et poiss ei pannud loojuvat päikest tähelegi, aina naeris ja tantsis.

No poiss on ka alles 5-aastane. Metsa oli ta tulnud juba pärastlõunal, siis kui ema ja isa korraks linna pidid sõitma… tema aga ei saanud kaasa minna, kuna raha polnud nii palju. Ja üldsegi oli poisil vanem vend Mihkel, kes tema eest hoolitsema pidi. See 16-aastane vennaraas läks aga küüni oma mootorratast putitama ja siis lipsas pisike poiss kodust minema ning silkas metsa poole. Ta teadis,et ta ei tohi sinna üksinda minna. Aga seda rohkem ta sinna minna tahtis. Alles eile oli naabritüdruk Liisa õhinal jutustanud, mida kõike metsas näha võib – millised puud ja põõsad ning oravad on ning oh, kui ilus on oja kaldal. Loomulikult oli väike piiga luisanud,et seal üksinda käis…

ABIKAASA

…ta kõndis seal tänaval vihmasajus ja äike, see hirmutas teda mingil määral ikka veel, kuigi ta oli sellega juba harjunud. Juuksed kleepusid vastu ta pead. Silmade ümber oli kõik süsimust—ripsmetuššist. Ta vaatas pea kuklas taevasse ja hoidis peopesi ülespoole, nii et ta võis tunda kuidas vihmapiisad ta kätele langesid. Tundus nagu jookseksid ta kätel sipelgad. Ta kleit oli vihmast raske ja liibus talle vastu keha. Tundus, et selle raskus tõmbab teda tugevalt maa poole. Vihmavesi jahutas ta keha. Nii ta seal oli, üksi vihmakäes, tundmatus kohas, või äkki tundis ta seda? See oli võimalik, isegi tõenäoline, kuid oli pime. Ta silmad ei seletanud läbi pisarate suurt midagi. Ta ei mäletanud enam isegi seda kustpoolt ta sinna oli ekselnud. Tal oli jahe, ta värises. Äkki kuulis ta kellegi samme, ta ei tahtnud, et keegi teda näeks, temast välja teeks. Ta istus seal oleva aia ette, nii et paar puud ja prügikast teda varjasid. Tal ei õnnestunud siiski jääda oma kaunis, ilmaga küll mitte sobivas, kleidis märkamatuks. See oli mehekuju, kes ta poole astus. Järsku tabas teda äratundmine, seda rohkem ta soovis, et mees teda tähele ei paneks. Oli see ju see sama mees, kes oli kõige ilusam, toredam ja milline erakordne inimene üldse. Ta keeras oma näo kõrvale, see oli ainus asi mis talle tol hetkel pähe tuli. Ta lootis, et mees läheb ära, aga ennegi, kui ta aru sai, oli mees tulnud tema juurde ja pannud, midagi ütlemata, oma jaki ta õlgadele. Ta ei vaadanud mehe poole, kuigi ta seda kogu hingest teha soovis.

Kuristik oli alati olemas olnud, nii palju Mo teadis. Päevast-päeva istus ta uneledes selle äärel, kõlgutades jalgu sügavuste kohal, mille kohta teadjamad külainimesed „väga suur” ütlesid. Kuid kui Mo läks ükskõik kellelt kuristiku kohta, või selle kohta, mis on teisel pool, küsima, vastati talle peaaegu alati: „Kuristik on sügav ja lai ja teisel pool on kurjad nahulased. Mine sina nüüd põllule riisi harima ja ära mõtle enam selliste asjade peale.”
Ka riis tundus alati olemas olnud olevat, või vähemalt ei tahtnud ta kuhugi kaduda; mida rohkem seda korjati ja söödi, seda rohkem teda istutati. Mitte et Mo’l midagi riisi söömise vastu oleks olnud, aga lõõskava päikese all soisel põllul küürutamine ei olnud just midagi sellist, mida ta rõõmuga teinud oleks. Parema meelega istus ta kuristiku serval ja silmitses kauget platood, mis paistis olevat samasugune kui see, millel ta ise elas.

Mu I.
{The narrowest path is always the holiest.}

Ma helistan Talle ja Ta ongi vaba. Lähen aitan Tal riideid valida. Ta on üksi kodus, kuid huvitaval kombel on segadus vaid Tema toas. Asju on nii palju. Seal on Ta riided, raamatud, vööd, kingad, käekott, pangakaart… Siis mulle meenub. Ta teeb Seda. Ma tean. Ta tiirleb nii kiiresti ringi, et ma vaevalt jõuan Tema järel toast tuppa joosta. Uued plaadid, vanad plaadid, šeff lugu, nostalgiline lugu. ‘kas sa seda lugu mäletad?’ Ta tantsib ja näitab mulle siis oma ema noorpõlve pilte. ‘ma tüütan sind, ma tean.’ ‘Ei, ei …’

Ta teeb Seda.

Ta seisab vannitoas peegli ees ja maalib osavalt silmi pähe. Eelmise aasta veetis Ta ju Teises linnas, minust eemal, paljudest eemal. Ma ei teagi, kas Ta on niivõrd muutunud, aga … Seda Ta vist enne ei teinud. Tupeeritud juuksed kiiresti hobusesabasse; Ta hõõrub vaha käte vahel ja silub selle pähe. ‘hoo, ma olen nüüd täielik soenguekspert.’ Lähme siis lõpuks. Trepist alla ja ikka sinna kõige popimasse kohta, üles, värske õhu kätte. Ta on nii vaba.

Algul
valgus
Hiljem
tähed

Algul
algus
Hiljem
lähed

Algul
ka lõpp
Ja lõpul
on algus

Kuhugi
ei kao tähed
Ometi -
Sa ju lähed

Äkki,
liiga äkki
talv tuli

Ja
tõi lume,
tõi külma -

ma
soojusest
jäin ilma