Teosed teemal 'tagasivaade'

Yeah! Yeah! Yeah! laulis Usher klubi helisüsteemi suurtest kõlaritest. Ma toetusin mugavalt diivani seljatoele ja võtsin viskiklaasist järjekordse lonksu. Coca-Colat. Autoga olles olen ma alati sundkarsklane ja sõber oli mind justnimelt autoga tulla palunud. Lasin pilgu laisalt üle saali – eelmisest ruumi skänneerimisest oli möödas juba mitu minutit. Vahepealse ajaga polnud aga midagi muutunud. Rahvast polnud märgatavalt juurde tulnud, tantsuoskusi samuti mitte. Ühtegi tuttavat kuju või nägu ma selles varajases reedeõhtuses õõtsuvas inimsummas ei märganud. Seda üllatavam oli kolmene seltskond, kes mulle lehvitas ja midagi tervituse-laadset hõikas. „Kas ma tunnen neid?“ käis mõte peast läbi. „Ju siis,“ pidin tõdema kui nende tegevus kordus. Viisakusest tõstsin klaasi ja tervitasin neid kerge peanoogutuse ja käeviipega. Ega see tükki küljest võta, lehvita siis ununenud tuttavatele või niisama rõõmsale seltskonnale. Isegi purjus peaga võhivõõraid inimesi tervitanud, muust rääkimata.

Üks kelluke heliseb metsade vaikuses,
seal kaugel mägede varjus.
Üks inimlaps uitab seal paigus, kus
olla on külm - ja ta karjub.
Ta kisendab hääletult
ja keegi ei kuule, ja keegi ei näe ka,
ta kisendab seal kuni murdub
ja keegi ei kuule ega näe seda ka.
Nüüd ta siis lamab seal selili,
nägu tuhmhalli taeva poole.
Ta silmad on kinni,
ja elu neis kustunud.
Aga ometi miskit ta kuuleb,
ta kuuleb kellukese kaikuvat kaja,
mis läheneb, läheneb, läheneb.
Aga siis toimub midagi kummalist,
ta tunneb kuidas jõud temas raugeb.
Ta muutub läbipaistvaks ja kaalutuks
ning silmad avades on juba kaugel.
Kuid ta tormab rutuga tagasi,
et näha mis ometi juhtus:
selle inimlapse elutu keha on tõstetud saanile
ja saan sõidab lumisel metsateel.
On pisar laugel sel üksikul hingel
seal kaugel valge maa kohal, tumehalli taeva all, pilve piiril.
Ta püüab lumehelbe ja siis -
taas kuuleb, kuidas see väikene kelluke heliseb.

nostalgilises agoonias, masohhistliku varjundiga
on kinni üks tüdruk, kel selline iga
miks ta seal sorib, mida ta otsib
mälestusi uurides valusid trotsib
mis tal sealt leida, peale ammu läind õnne
nooruse muretus hääbunud unne
kogemuste kurrud, silmavaate sügavik
esimesest armastusest möödunud igavik
ammu isegi teades, et sest pole kasu
õhku jäänud sõnad andmata asu
saaks veel kordki läinut ehedalt tunda
lootusetut lootes, sest tagasi ei minda