Teosed teemal 'tunded'

Ehapunal, päikse poole, õrnalt noote tuksub süda
Üll läbikumav rüü, ta hellalt paitamas on nahka
Mu unistused lapsekingades veel-
Ooo..roosad kleidid, hõbe-tiibsed liblikad.
Neid ikka meelde tuletan ja naeran
Lõbusalt ja laginal,
Muretult kajada sel lasen.. üle mäe, alla orgu
Ehk kostub kaugemalegi veel-
On paradiisivärav poikvel, ligidal
Jalg kerge on, ta ruttab
Soovib kinni püüda päeva
Et ära tunda algus, see imeline faas
Kastene hommik ja päiksene aas
Nii kaunis, nii hell, nii soe
Justkui Sina, mu kallis,
Ikka pehmelt hõljumas kui haldjas
Kaunilt kõlada lubad hõikeil
Su kutse leebelt ümber neiu piha mähib end
Sa kirgi üles kütad taas - sel vastu panna
Kes suudaks, kes tahaks küll…

Viimaks silmad avan, Sa magad veel
Üleni hea, üleni minu kõrval

Ma olen tasa ja kuulan Sinu seest tulevat vaikust. Seda näitad Sa endas varjatud kujul. Ma trotsin Su üksikuid sõnu. Vaatan merele ning kuulen, kuidas lained laksuvad vastu kaid. Nii mööduvad mu õhtud, tasakesi. Veedan neid otsides enda seest Sinu õnne, mida on minus palju, sest meil on kõik ühine.
Võimatu on olumatuks muuta ilusaid mälestusi, nad tulevad tagasi koos pisaratega, unustada ei saa olnud aega. Ma ei tahagi minevikku oma mõtetest kustutada, tahan kanda Sind alati kaasas, sest siis oled mu läheduses ja valvsa silma all. Oled minuga, igavesti.
Ma sain tänu Sinule aru, kui väärtuslik on elu. Sa näitasid mulle kõike, jään Sulle tänuvõlglaseks. Kuid keegi pidi minu kui Päikese Maa peale tooma. Sina tegid seda oma oleku ja olemusega. Ma olen Su järglane, oled mulle eeskujuks ja mina Sinu fänn. Ja ära iialgi arva, et ma tahan olla Sinuga kaastundest või silmakirjalikkusest, sest iga päevaga igatsen Sind aina rohkem. Ei saa kunagi arvata, et kõik läheb meie soovide mööda, palju on juhtunud ja olukord on diferentseerunud. Midagi ei saa jätta saatuse keerdkäikudesse, tuleb tegutseda ise ja enesekindlalt.

ABIKAASA

…ta kõndis seal tänaval vihmasajus ja äike, see hirmutas teda mingil määral ikka veel, kuigi ta oli sellega juba harjunud. Juuksed kleepusid vastu ta pead. Silmade ümber oli kõik süsimust—ripsmetuššist. Ta vaatas pea kuklas taevasse ja hoidis peopesi ülespoole, nii et ta võis tunda kuidas vihmapiisad ta kätele langesid. Tundus nagu jookseksid ta kätel sipelgad. Ta kleit oli vihmast raske ja liibus talle vastu keha. Tundus, et selle raskus tõmbab teda tugevalt maa poole. Vihmavesi jahutas ta keha. Nii ta seal oli, üksi vihmakäes, tundmatus kohas, või äkki tundis ta seda? See oli võimalik, isegi tõenäoline, kuid oli pime. Ta silmad ei seletanud läbi pisarate suurt midagi. Ta ei mäletanud enam isegi seda kustpoolt ta sinna oli ekselnud. Tal oli jahe, ta värises. Äkki kuulis ta kellegi samme, ta ei tahtnud, et keegi teda näeks, temast välja teeks. Ta istus seal oleva aia ette, nii et paar puud ja prügikast teda varjasid. Tal ei õnnestunud siiski jääda oma kaunis, ilmaga küll mitte sobivas, kleidis märkamatuks. See oli mehekuju, kes ta poole astus. Järsku tabas teda äratundmine, seda rohkem ta soovis, et mees teda tähele ei paneks. Oli see ju see sama mees, kes oli kõige ilusam, toredam ja milline erakordne inimene üldse. Ta keeras oma näo kõrvale, see oli ainus asi mis talle tol hetkel pähe tuli. Ta lootis, et mees läheb ära, aga ennegi, kui ta aru sai, oli mees tulnud tema juurde ja pannud, midagi ütlemata, oma jaki ta õlgadele. Ta ei vaadanud mehe poole, kuigi ta seda kogu hingest teha soovis.

Selline külm tuul oli. Ja selline tuul, mis toasistuja kõrvu kostub kui müristamine. Puud lihtsalt sahisesid nii häälekalt. Ja aknast välja vaadates ei olnud seal just kõige liikumatum pilt. Maalida seda oleks olnud raske.
Tegelikult oli ilus ilm. Vihma ei sadanud veel. Mitte, et vihm ilus ei oleks. Kõik on ilus, isegi see kole porisopp enne korralikku lund.

Ta istus vaikselt oma toas, vaatas seda tralli, mis väljas toimus ja tegelikult ta ei olnudki päris vaikne. Õrn naisehääl ümises veidi, ümises mingisugust rahulikku, õnnelikku viisi. Ta ilmselt tahtis seda ümiseda, see peegeldus ta näost.
Ta oli ilus. Just nagu see ilm väljas. Ilmselt ta seesmiselt säras nagu see päike, mis ei paistnud. Naine oli loomulik; pikkade mustpruunide juustega, tumehallide säravate silmadega. Ta silmad pilkusid kiiresti nagu liblika tiivad ning meenutasid just seda kindlat kuldset liblikat, kelle kevadel silmamine kuulutab ilusat suve.