Teosed teemal 'nukrus'

Kuristik oli alati olemas olnud, nii palju Mo teadis. Päevast-päeva istus ta uneledes selle äärel, kõlgutades jalgu sügavuste kohal, mille kohta teadjamad külainimesed „väga suur” ütlesid. Kuid kui Mo läks ükskõik kellelt kuristiku kohta, või selle kohta, mis on teisel pool, küsima, vastati talle peaaegu alati: „Kuristik on sügav ja lai ja teisel pool on kurjad nahulased. Mine sina nüüd põllule riisi harima ja ära mõtle enam selliste asjade peale.”
Ka riis tundus alati olemas olnud olevat, või vähemalt ei tahtnud ta kuhugi kaduda; mida rohkem seda korjati ja söödi, seda rohkem teda istutati. Mitte et Mo’l midagi riisi söömise vastu oleks olnud, aga lõõskava päikese all soisel põllul küürutamine ei olnud just midagi sellist, mida ta rõõmuga teinud oleks. Parema meelega istus ta kuristiku serval ja silmitses kauget platood, mis paistis olevat samasugune kui see, millel ta ise elas.