Teosed teemal 'aeg'

***
Kui väljad valged, lõputu on lumi,
siis astun mööda kinnituisand rada.
Näe, kaugel metsaveeres vilgub tuli,
ma juba tean, mis pimeduse taga.

***
Vaat, jõesängist tõuseb sinkjas udu
ja mängleb vulisedes sulavesi,
ka iga linnupaar taas leiab kodu…
Jah, rõõmud saabuvad nüüd hulgakesi.

***
Need valged ööd ja hõõguv lõkketuli,
veel lendleb kirjutiibseid putukaid.
Toob tuhat värvitooni südasuvi
kesk õitsvaid välju, rohtund heinamaid.

***
Oh, tirtsud, siristate veel nii hilja,
kui täidab kambreid küpse õuna lõhn
ja põld puistab lahkelt kuldkollast vilja,
siis nukralt leinama jääb kesal põhk.

Linnutiivul
Lendab aeg
Vaid üks viiv mul

Et püüda

Päiksekiiska
Südaööst
Vihmapiiska
Kaste seest
Luemehelvest
Sulaveest

Linnutiivul
Lendab aeg

…vaid üks viiv mul

Yeah! Yeah! Yeah! laulis Usher klubi helisüsteemi suurtest kõlaritest. Ma toetusin mugavalt diivani seljatoele ja võtsin viskiklaasist järjekordse lonksu. Coca-Colat. Autoga olles olen ma alati sundkarsklane ja sõber oli mind justnimelt autoga tulla palunud. Lasin pilgu laisalt üle saali – eelmisest ruumi skänneerimisest oli möödas juba mitu minutit. Vahepealse ajaga polnud aga midagi muutunud. Rahvast polnud märgatavalt juurde tulnud, tantsuoskusi samuti mitte. Ühtegi tuttavat kuju või nägu ma selles varajases reedeõhtuses õõtsuvas inimsummas ei märganud. Seda üllatavam oli kolmene seltskond, kes mulle lehvitas ja midagi tervituse-laadset hõikas. „Kas ma tunnen neid?“ käis mõte peast läbi. „Ju siis,“ pidin tõdema kui nende tegevus kordus. Viisakusest tõstsin klaasi ja tervitasin neid kerge peanoogutuse ja käeviipega. Ega see tükki küljest võta, lehvita siis ununenud tuttavatele või niisama rõõmsale seltskonnale. Isegi purjus peaga võhivõõraid inimesi tervitanud, muust rääkimata.

Nori küla on läbi aegade möödujate pilke püüdnud oma korrapärastes ridades seisvate tibatillukeste majade ja neid ümbritsevate ühtlaselt pügatud säravroheliste muruplatsidega. Elanikud on uhked oma küla üle. Alati on nad ennast ja oma näiliselt veatu kalliskivi eeskujul lihvitud küla pidanud idüllilise elu sümboliks ja suurepäraseks eeskujuks ümbritsevatele küladele. See täius nõuab enamat kui oma maja eeskujulikku korrashoidu. Iga elanik peab hoolitsema ka selle eest, et särav naeratus nende näol püsiks ka siis, kui ükski päikesekiir läbi pilvevaiba nendeni ei jõua.
Mitte midagi ei jäeta saatuse hooleks. Et seda idülli mitte ohustada sallitakse külalisi vaid lühiajaliselt. Piirivälised, nagu elanikud kõiki mitteelanikke kutsuvad, ei tunne seda küla, ega tea isegi kummal pool teed peab käima ja kui pikki samme mõõtma. Lühiajaline segamine nende Piiriväliste poolt on vajalik, et toita inimlikku edevust, kuid pikemaks jääda plaanivatel külastajatel tuleb arvestada elanike poolt oodatava külma suhtumisega. Uusi siia ei vajata. Uued ei tea, kuidas elu siin käib. Nad ei tea mitte midagi, nad ainult arvavad, küsivad ja segavad. Miks nad ometi ei mõista, et nende kohalolek täidab oma eesmärgi niipea kui nad kord on läbi küla jalutanud ja iga maja juures valjuhäälselt selle igakülgse korrapärasuse üle vaimustust avaldanud?

Aega!

Ma vähkresin haiglaselt voodis, kui see järsku turgatas. Ma pidin teada saama, palju mulle antud on. Ei, mitte andeks või armu või isegi asju. Aega! Sekundeid, minuteid, tunde, aastaid. Nad rääkisid, et sa parem ära mõtlegi sellele, see on hukatus, see pole mõeldud elavate mõistusele. Nad viibutasid näpuga ja istusid tagasi oma läikiv-musta tiibklaveri taha. Oma küürus selgadega ja sajandeid lõikamata küüntega klimberdasid öiseid tõrvtilkuvaid klahvisaginaid. Ma mõtlesin, et tühja kah, varem või hiljem see samm astutakse ning pigem siis varem. Traditsioonid muutuvad, nad peavadki.

Luuk, mis sinna viis, oli üsna klaveri lähedal võidunud puuplaatidest põrandal. Ees oli mõistagi suur tabalukk, mis aga peale raevukat kolkimist kirve nüridama otsaga aupaklikult avanes. Nad vaatasid küll seletamatult kurja pilguga mulle silma, kuid sellest hoolimata jäid oma kohale ja mängisid sundlikke viise edasi.