Teosed teemal 'sõda'

Preisimaal 1915
Varsti saab tollest juba aasta, mil kodunt lahkusin (ja ühtlasi ka aasta suure ilmasõja algusest). Mäletan veel viimast õhtut pere seltsis: ilus laupäevaõhtu, heinamaadel rõkkavad ritsikad, Miina saunast õhetavad põsed. Õeke, armas, oli ajanud mulle pika heinakõrre otsa ilusaid priskeid metsmaasikaid, pakkus neid mulle, ise rääkis häbelikult: näljakustutuseks teele. Nooremad vennad, kes muidu hetkekski ulakuste tegemist ja väljamõtlemist ei lõpetanud, kõndisid nüüd ringi noruspäi: osalt sellepärast, et lahkumas oli lõbus seltsiline ning hea õpetaja koolitükkides, milledega Augustil ja Märdil kuigi sõbralikku läbisaamist ei olnud; teisalt jälle jagati ema-isa suurt muret ning salajast kartust, et ehk enam kunagi ei… Oli ju suur sõda Euroopas lahti läinud ja mina ühes paljude seltsilistega ootasin rindemehe saatust. Vanem vend Juhan hoidis tol õhtul rohkem kui muidu minu seltsi. Kallis vend! Noorpõlve armsaim seltsiline, rahulik ja arukas, võttis igate pidi isa järgi, kes temast talule uut peremeest kasvatas. Igatsen teda, vahest rohkemgi kui armast isa ja ema. Aga nukker hakkas emakest vaadates, kuidas ta seal suurrätiga nina pühkis ja mu seljakoti kallal askeldas. Isa kinkis uhke taskunoa, mida poisipõlves Raua Eedi poes klaasvitriini all imetlemas sai käidud. Oli kuidagi eriline tunne, uhke ja samas ka kurb. [—-]

“Värdjad!”
Väikekodanlane Aarne Metsla saatis hambavahest liraka tatti vastu auväärse pangakontori aknaklaasi.
“Säh. Siin on teie tagatis. Kuradi värdjad sihukesed!”
Aarne ei saanud aru, miks just temal kogu aeg viltu veab. Olgugi, et Aarne oli alkohoolik, rassist, Rahvaliidu liige, neurootik ja patrioot, oli ta sügaval sisimas hea inimene. Sooja südame ja maitsetute päikeseprillidega.
Ilaklimp venis mööda pleksklaasi oma vääramatu lõppsihi poole. Selles oli midagi sümboolset. Midagi pühalikku.
Kas ei olnud mitte Aarne esiisa see, kes, piip hambus ja reisipaun õlal, hea mitu sajandit tagasi Vindla praegusesse asupaika saabus ja esimese tammejuraka paljaste kätega maast välja rebis?
Jah. Nii oli see kõik alanud. Aarne oli selle kangelasliku soo võsu ja just sel hetkel tundis ta muistset väge taas enda ihuliikmetesse voolamas. Ta peaaegu kuulis kuidas esiisade püha pind röövkapitalistide templi raskuse all ägas. Kuulis pühast hiiepuust tahutud kontorimööbli kaeblikku naksumist.

Juhmid pangatöötajad, indigolapsed, räpased võmmid, paljaksröövitud soome turistid, kohatud naljatlemised ajavooliku ja sumbutiga.
Sisenege Aarne Metsla hirmutavasse maailma. Kui julgete…

ESIMENE OSA

Ühes väikeses linnas, mida võiks pigem keskmise suurusega külaks nimetada, leidis viimasel ajal aset mitu röövi. Juba olid ohvriks langenud lihuniku kaupluse kassa ning proua Maline de la Sierele ehetepood, Maline, teatavasti on linnakese kõige rikkam, ning nagu kuulda, ka ainuke sinivereline oma päritolu kaudu.
Debora oli terve suve õmbleja Milli juures töötanud, tema eest tellmusi täitnud ning isegi uusrikastele uhkeid ballikleite õmmelnud. Ei pea vist mainimagi, et ta enda üle nüüd uhke oli, ja veel rõõmsamaks muutis noore tütarlapse meele see, et ta oma teenitud tasu täna pidi kätte saama. Just nimelt selle raha eest oli Debora terve suve töötanud, et ta nüüd omale need punased peene kontsaga ehtsast nahast läikivad kingakesed saaks osta. Ta oli juba aastaid käinud mitmeid kordi parandatud kalossidega ning leidis, et oma 20.sünnipäevaks peab ta endale ometi kingad kinkima ning oli nüüd elevil, kuna see päev oli kätte jõudmas. Ta juba teadis, kus poes tema uued jalavarjud teda ootavad, need on siit mitte väga kaugel – väikeses linnas, kus elab Debora rikas sõbrannagi, seal linnas on ilus riiete ning jalanõude pood, uus pood!, kust ostavad ainult rikkad inimesed, kuna vaesemad vaid esemete ilu võivad imetlemas käia. Aga oma 20.sünnipäeva eelõhtul läheb Debora oma väljateenitud rahaga sinna hirmuhkesse kauplusesse ning ostab, nagu võrdne rikastega, endale nood punased lakkkingad!