Õnn, andekus ja rikkus- need on kolm soovi, mida soovisin oma kuldkalakeselt. Ta on väike kala, kes on tegelikult minu mõttekujutus, kes sündis mu silmades, elas mu põskedel ja suri mu huultel.
Õnn tähendas mulle naermist. Igal hommikul, kui ärkan, naeratan endamisi. Jagan oma õnne ka teistega. Kuid kuidas saab olla õnnelik, kui tunned end nii tühjalt? Üksindus on sisendatud minusse, sekundid mööduvad tundidena, pidevalt küsin endalt: “Kes ma üldse olen?”
Andekus oli minu muusika. Olin suurepärane pianist. Meloodiad olid üks osa minust enesest. Iga emotsioon, mis sündis, mil vajutasin klaveriklahvi. Iga naeratus, mille jagasin muusikaga. Kõik jäi minevikku, mil mulle teatati, et olen kurt. Arstid lubasid meditsiinilisi võimalusi, kuid miski ei mõjunud. Preestrid rääkisid jumala imedest, kuid Teda pole ju olemas! Ta hülgas minu, purustas mu kuldkala, võttis minult kõik, mida eales tahtsin. Kõik, mis mul tegelikult juba olemas oli.
