Ta tõusis toolilt ja sammus ukseni. Haaranud ukselingist seisatas ta hetkeks ning üritas meenutada kuhu ta õigupoolest minna oli tahtnud. Kuna see aga ei meenunud, pööras ta ohates ringi ning istus toolile tagasi.
Ta mälu polnud juba ammu see, mis see oli olnud varem. Juba aastaid ei suutnud ta meeles pidada oma vanust. Alati pidi ta arvutama. Sünniaasta oli meeles – see ei muutunud. See püsis alati sama. Arvutamisoskus igapäevaselt vajalikul tasemel ei püsinud. Seetõttu polnud midagi imekspandavat selles, kui ta paari aastaga siia-sinna eksis. Ei, ta ei häbenenud oma vanust. See küll vahel üllatas teda, kuid häbitunnet ei põhjustanud.
Lisaks kehvale mälule piinas teda ka pidev hajameelsus. See ei piirdunud ainult arvete maksmata või veekraani jooksma unustamisega. Ta kahtlustas, et lisaks kliinilisele depressioonile on teda tabanud ka varajane raugastumine ühes kroonilise näljatundega. Näiteks täna oli ta helistanud postiindeksile. Lisas indeksile vaid maakonna koodi ja helistas. Kuna teisel poolt tõsteti ka toru, ei saanud ta oma eksitusest kohe aru. Imestas küll, miks autoparanduses lapsenuttu kostab.
