Teosed teemal 'vabadus'

Luuleraamat laual tolm kõrgel õhus
seal ma istun kui puudel põhus
päike paistab, kuid mina ei näe
kardin paks on liialt akna ees
vana tugitool punane
veel alasti on
sinna sätin end kerra
veel viimast korda
lai valge väli
laiub mu ees
silmad vees
leinan
kui vana sõpra
kuid enam ei sobi ma siia
pean laskma tuulel end viia
avangi akna ja teisegi veel
et lendu saaks tõusta
olen kõrgele teel…

1.
Jälle istus ta seal roheliseks võõbatud nurgas ja oli. Poisid tagusid teises servas plastikpudelit, kamp tüdrukuid naeris millegi üle, mõned kirjutasid hoogsalt lõpetamata jäänud ülesandeid ümber ja päike paistis aknast nagu hull. Oli ju alles veebruar, kuid ometi helendas ta akna taga nagu üks vahva, kuid ometi veel pisut liiga varajane külaline.
Üldse tundus siin kõik nagu pisut nihkes olevat. Seinad justkui võõristaksid, põrand tahaks omaette olla, koridor tahaks kusagile ära. Nagu ka meie, kuid ära ei saa keegi.
Ta haigutas, kattes näo käega ja sulgedes oma pisikesed silmad kokku kriipsuks. Ehk sobiski tema oma apaatse mitte midagi tegemisega siia kõige paremini. Teda ei huvitanud, kus ta on ja koridor ei huvitunud temast. Ometi ta häiris mind kuidagi. Jah, meie klassis oli teisigi kummalisi või üksikuid, kuid ükski ei istunud niisama. Kes luges, kes kuulas muusikat. Ühed üritasid mõnda jututeemat algatada, teised teemast ruttu kinni hakata. Osad ajasid lolli juttu, teised nähtavasti midagi arukat. Järjekordne pidu, ekskursioon, projekt…

323

“Üks, kaks, kolm, neli, viis…” luges Martin mõttes. “… kümme. Ma tulen!” tahtis ta karjuda. Talle meenus, kuidas väiksena sai peitust õe ja vennaga mängitud. Alati oli tema see, kes pidi oma sõsaraid maja ümbrusest otsima. Martin oli siis veel nii noor. Umbes kaheksane, õde oli siis kolmteist ja vend viisteist. Nad lubas ainult ühel tingimusel oma väikse vennaga peitust mängida, kui Maartin neid ka otsib. Ja nii iga kord. Martinike ärkast justkui unest, olles kümme täis lugenud. Avas oma silmad ja hakkas peitu pugejaid otsima.
Kõigepealt tuli vaadata isa auto taha, sinna meeldis vanemal vennal Indrekul ennast tavaliselt peita. Kuid seal teda seekord polnud. Imelik, alati kargas ta siit välja, võitis jooksmises nooremat venda ja lõi ennast vastu maja välisust “vabaks”. Aga isegi auto all Indrekut ei olnud. Ning siis äkki tormas kuuseheki seest Indrek välja, end vastu ust vabaks lööma. “Indrek lahti!” karjus ähkides vanem vend ja naeris Martini üle. Ta oli ju väikse venna “haneks tõmmanud.”

Veel viimane kirju
liblikas tiibu
viibutab viivu
ja kukub külma lumme

Kuula,
aeg möödub,
minut minuti järel saab söödud

Nüüd aknaklaasidel
jääliblikaid lendab

Vaadates neid
unustad enda,
piirid ja lendad,
kuni kukud sinagi külma lumme