Teosed teemal 'üksindus'

Väikene kelluke heliseb

streetchild 19 Jaanuar, 2006 - 02:24

Üks kelluke heliseb metsade vaikuses,
seal kaugel mägede varjus.
Üks inimlaps uitab seal paigus, kus
olla on külm - ja ta karjub.
Ta kisendab hääletult
ja keegi ei kuule, ja keegi ei näe ka,
ta kisendab seal kuni murdub
ja keegi ei kuule ega näe seda ka.
Nüüd ta siis lamab seal selili,
nägu tuhmhalli taeva poole.
Ta silmad on kinni,
ja elu neis kustunud.
Aga ometi miskit ta kuuleb,
ta kuuleb kellukese kaikuvat kaja,
mis läheneb, läheneb, läheneb.
Aga siis toimub midagi kummalist,
ta tunneb kuidas jõud temas raugeb.
Ta muutub läbipaistvaks ja kaalutuks
ning silmad avades on juba kaugel.
Kuid ta tormab rutuga tagasi,
et näha mis ometi juhtus:
selle inimlapse elutu keha on tõstetud saanile
ja saan sõidab lumisel metsateel.
On pisar laugel sel üksikul hingel
seal kaugel valge maa kohal, tumehalli taeva all, pilve piiril.
Ta püüab lumehelbe ja siis -
taas kuuleb, kuidas see väikene kelluke heliseb.

loe edasi |

TÄHEVANKRI NUKKER KUTSAR

streetchild 18 Jaanuar, 2006 - 03:13

Kõik juhtus siis kui ma olin 11-aastane. Igal selgel ööl vaatasime me isaga tähti. Mulle meeldis temaga esimeste valguskiirteni üleval istuda ja rääkida. Ma aina pärisin taeva ja tähtede kohta ning tema oskas alati vastata.

Kord aga küsisin temalt tähtede tekkimise kohta… Tol öösel oli isa väga imelik, nii kurb ja kuidagi eemalolev, nagu mind polekski seal olnud. Minu küsimuse peale ta vaid mühatas kergelt ning vastas napisõnaliselt: “Nii kurb on olla üksi”. Vastus ajas mind segadusse. “Mida ta sellega mõtles?”, ei saanud ma aru. Kahjuks jäi tol õhtul selgus saamata.

Kaks nädalat hiljem mu isa suri. Ma ei hakka rääkima miks või kuidas ta suri, see oleks mõttetu. Teda lihtsalt ei olnud enam! Minu isa ei olnud enam.
Tema matustel vaatasin, kuidas mu ema teeseldes pisaraid kiskus, ta polnud kunagi isast tõsiselt hoolinud ning mina olin üks soovimatu põngerjas, keskkooliaegse suhte tagajärg. Ma teadsin seda.
Kahel järgneval päeval keeldusin ma oma toast väljumast, ma ei söönud ega joonud midagi. Lihtsalt lebasin voodil, nägu pisaraist märg, isa pilt vastu rinda surutud. Kolmandal ööl ei saanud ma enam magada ja esimest korda peale isa surma vaatasin aknast tähistaevast. Nii ilus oli see! Ja ainult mina vaatasin seda siit aknast. Äkki tulid mul meelde isa sõnad. “Üksi?”, mõtlesin, ega saanud endiselt aru, mida isa sellega öelda oli tahtnud.

loe edasi | | keskmine: 5.10