Teosed teemal 'kahtlused'

Tom ärkas ängistusega. Ta teadis, mis teda ees ootab. Ta riietus aegaselt, mõtlikult ja ettevaatlikult. Igat riideeset vaatas ta pikalt ja kaalutlevat, enne kui selga pani.
Korterist välja minnes jättis ta ukse lukku panemata, polnud ju enam mõtet. Ilma kodumaata ei saanud olla ka kodu. Miski ei omanud enam tähtsust.
Tänavad olid hallid ja udused, miski ei andnud põhjust arvata, et päike on tõusnud. Aga ta oli, Tom teadis.
Tom oli kohale jõudnud, aga ta ei julgenud veel üles vaadata. Seda pole enam seal, Tom teadis. Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas üles.
Lipp lehvis.

Mu mõistus ujub neoontulede valguses. Öine tänav, mis tundub mulle nii äärmiselt tuttav ja mis äsja tundus olevat nii elav, on haihtunud mu tajude ulatusest. Täna jälle ma näen sind. Silmitsen kella - paistab, et jõudsin liiga vara. Ent ometi ma ei muretse, sest see on seda väärt. Kõik helid on taandunud mu mõtete ees, mis tormavad peas, suutmata end mulle selgeks teha. Jälgin otsival pilgul erinevaid tänavaid - ehk tuled sealt sina, samuti ootusärevalt varakult, kuid ei. Nõjatun pargipingil taha ja tõmban sigaretist mahvi - see ärevus on omamoodi nii häiriv, kuid samas meeldiv. Sa jõuad… Varsti…
Vaatan uuesti kella - miks ma nii vara siia pidin jõudma? Umbes kaks tundi on veel oodata. Vaatan igaksjuhuks uuesti erinevates suundades, kuid sind ei ole. Samas, nendest rahvamassidest ilmselt ei suudaks ma sind märgata.

Tulen sealt, kus
enne olin

Lähen sinna,
kus veel pole

Aina tulen,
üha lähen

Harva
peatun
mõtlemaks:

kes ma olen?
kus ma olen?
kas ma olen?

Või ehk äkki
teel siit sinna
endal lasin
kaotsi minna?