Teosed teemal 'lootused'

Täna võiks olla see päev, mil kõik muutub. Mina muutun!…kuid ei, kõik on vanaviisi, täpselt nii nagu oli eile ja nagu oli üleeile - hommik on paljutõotav, kuid õhtuks on jõud otsas! palju kordi olen lubanud endale, et hakkan elama…kuid lubadused on jäänud vaid lubadusteks. nõrkus võttab võimust. jah, ma olen nõrk. nõrgem veel kui kevadine jää—-ma olen murdumas, kuid see pisike lootus hoiab mind veel hingamas. hoolimata kõigest, loodan ma veel.
Räägitakse, et välineilu pole üldse mitte tähtis, loeb vaid mis sul sees on. Paljud seda, aga tegelikult usuvad?!?…kas see ple mitte tühipaljas mull? Arvan, et inimene vajab iluks tasakaalu, mille moodustavad sisemine- ja välineilu. kui inimene pole rahul oma väljanägemisega, siis ei tunne ta end ka kindlana. … enesehinnang on nulli lähedane ning see muudab inimese vähem atraktiivseks.

Iga kord, kui ma möödun Tast
seal üksiseisvast majakast,
ma tee servas
vaatan ja imetlen
ning tema silmavilgutuste kordi loen
justkui sel oleks tähtsus tähendus,
mis esmapilgul
mööda sõites
märkamatuks jääb,
mida ehk ei olegi

kuid mina ikka vaatan ja loen
ja võnkeid oma kehas võõrustan,
mis ennustavad mulle,
jõudu annavad
ja kindlust,
et minna edasi

kas on sõnu kirjeldamakas tunnet,
mida võib tekitada vaid pilk välja hämaranevasse õhtusse
sinu hallmajade kivilinna määrdunud aknast
ja nähes nende hiiglaste mõjuvõimu lahtumist
mõneks ainsaks momendiks, mil uinuv päike maalib taeva oma kunstiteose,
mil iga silmapilk, mis pöörata sellelt seletamatult ilult
on kallim kui mistahes muu,
kus keset seda ebaloomuliku looduserüvetust
näitab viimane oma leebet jõudu,
mis kaugel kõigest,
mis heale antonüümi annab,
loetud minutitel, mil õigelt valitud helid su leierkastist
võimaldavad sul lennata koos tiivulistega
kaugenevasse värvidemängu,
tunnetades enda alla jäävat inimtühja Halllinna,
kui midagi tühist ja olemusetut.

nähes kõike seda tunnete allikat kaugenevas,
tundes ängistust selle kestvuse lühidusest

Mu mõistus ujub neoontulede valguses. Öine tänav, mis tundub mulle nii äärmiselt tuttav ja mis äsja tundus olevat nii elav, on haihtunud mu tajude ulatusest. Täna jälle ma näen sind. Silmitsen kella - paistab, et jõudsin liiga vara. Ent ometi ma ei muretse, sest see on seda väärt. Kõik helid on taandunud mu mõtete ees, mis tormavad peas, suutmata end mulle selgeks teha. Jälgin otsival pilgul erinevaid tänavaid - ehk tuled sealt sina, samuti ootusärevalt varakult, kuid ei. Nõjatun pargipingil taha ja tõmban sigaretist mahvi - see ärevus on omamoodi nii häiriv, kuid samas meeldiv. Sa jõuad… Varsti…
Vaatan uuesti kella - miks ma nii vara siia pidin jõudma? Umbes kaks tundi on veel oodata. Vaatan igaksjuhuks uuesti erinevates suundades, kuid sind ei ole. Samas, nendest rahvamassidest ilmselt ei suudaks ma sind märgata.

Kas kevad
tuleb veel?

Soojal moel
põue poeb

Mul käest võtab
õhku tõstab

Unustama
paneb muu