Teosed teemal 'mõtted'

Põlev leek pakub mu silmadele pimestavat valgust. Tulekumasse varjan täna oma näo. Loojuv päike peidab endas minu varju. Olen söetükike valgel lumel: tahmane ja määriv. Ma jätan endast templi ja kaon jäljetult. Läbi punase laterna on kuulda minu hüvastijätu vilinat. Ma matan enda pea unne, mu keha kattub helvestega. Kuid Sina tunned teed, kust mind leida, sest Sa tead, et mulle meeldib inglisillale jätta maha tardunud pilku… Ma olen kinni korgitud akvaariumisse, sinna, kust mind iialgi ei leita.
Minu jäätunud pisarad ei murra Su hinge, elu on Sind kasvatanud jäigaks, aga Su süda on aurav. Ainult Sina kuumutad mu hinge. Oskad valada tina kullaks.
Mulle meeldib piiluda Sind läbi päevalille, Su täiuslikkus muudab mind kellekski teiseks. Pikne ei paugu mu meeltes. Ma ei saa enam haiget, mind kaitseb rist mu rinnal.

X avas uniselt silmad. Tal polnud õrna aimugi, kui kaua ta siin juba olnud oli. Te küsite, miks? Vastus on lihtne, siin lihtsalt ei tuntud päeva ega ööd, rääkimata kellaajast. X-i väike kamber oli kogu aeg ühtemoodi valgustatud, hoolimata sellest polnud X aga avastanud, kust valgus tuleb. Ometi ei saa öelda, et X polnud sellele probleemile mõelnud. Tegelikult oli ta veetnud pikki tunde otsides pirni, elektrijuhet või lülitit. Aga tulemus oli alati üks ja seesama – null. Lõpuks oli X jõudnud arusaamisele, et küllap valgustab tuba end ise. Ehk just sellepärast olidki väikese ruumi pehmed seinad, põrand ja lagi ühtlaselt valkjaskollakat värvi.
Leidnud lahenduse valgustatuse probleemile, hakkas X mõtlema kellaajale. Kuna tuba oli kogu aeg valge ja sellel polnud ühtegi akent, oli võimatu öelda, mis kell parajasti oli. Lõpuks hakkas X aega hindama söögi põhjal. Vahetevahel tuli X-i juurde vanemapoolne helerohelisse kitlisse riietatud kurvasilmne naine ja andis talle süüa. Ükskõik, mida X naiselt ka ei küsinud, viimane ei vastanud kunagi. Ta lihtsalt istus pehmel põrandal ja ootas, kuni X oma toidu ära sööb, ning läks siis jälle ära. Kui X oli selles toas juba pikemat aega viibinud, pani ta tähele, et mõned söögikorrad kordusid. Näiteks igal kolmandal korral toodi talle teed ja putru. Teinud selle suurepärase avastuse, pani X aluse omaenda uuele ajasüsteemile – pudruajale. Sellest ajast peale ei huvitanud X-i enam kunagi, kas on päev või öö. Tema arvestas aega enne ja pärast putru.

Ta ei
midagi,
kedagi
tunne

Ta on Jää-
kuninganna

Soe Talle
sooja ei vist anna

Külm ei saa
külmetama panna

Ometi vahel
ka Tema
on kahevahel

Kas olla
edasi jääst?
Või
võib-olla
sulada
hoolivast käest?