Teosed teemal 'igatsus'

Südames olen mustlanna,
mustlanna, kes terve elu rännanud,
võõrastel maadel
ja siis jõudnud ühe juurde,
mis nii kodune-
Andaluusia!
Sind armastan!
Peale aastaid sihituid otsinguid,
olen justkui jõudnud koju,
maale, kuhu kaotanud oma südame,
justkui sajandeid tagasi.
Andaluusia!
Sind armastan!
Tunnen, olen mustlanna,
oh, kuidas sind armastan-
Andaluusia!
Mu tumedad silmad-
nendega vaatan elukogenud mustlanna
silmadesse,
justkui midagi oodates.
Ta teab.
Olen mustlanna südames.

i need a cigarette
this one is dedicated to you
this one’s especially for you
because you hated when i smoked
you said don’t waste your pretty face
you said don’t waste your pretty hands
you told me not to waste myself
know what?
now i’m completely wasted
the sweet little girl you once liked
is wasted
the sweet little girl you loved
once tasted
too much life
and too much pain
and know what?
it’s all your fault

so this cigarette is for you
and when i blow the smoke at your face
i want you to know
that this sweet little girl you once liked
is dead
and it’s all your fault

Preisimaal 1915
Varsti saab tollest juba aasta, mil kodunt lahkusin (ja ühtlasi ka aasta suure ilmasõja algusest). Mäletan veel viimast õhtut pere seltsis: ilus laupäevaõhtu, heinamaadel rõkkavad ritsikad, Miina saunast õhetavad põsed. Õeke, armas, oli ajanud mulle pika heinakõrre otsa ilusaid priskeid metsmaasikaid, pakkus neid mulle, ise rääkis häbelikult: näljakustutuseks teele. Nooremad vennad, kes muidu hetkekski ulakuste tegemist ja väljamõtlemist ei lõpetanud, kõndisid nüüd ringi noruspäi: osalt sellepärast, et lahkumas oli lõbus seltsiline ning hea õpetaja koolitükkides, milledega Augustil ja Märdil kuigi sõbralikku läbisaamist ei olnud; teisalt jälle jagati ema-isa suurt muret ning salajast kartust, et ehk enam kunagi ei… Oli ju suur sõda Euroopas lahti läinud ja mina ühes paljude seltsilistega ootasin rindemehe saatust. Vanem vend Juhan hoidis tol õhtul rohkem kui muidu minu seltsi. Kallis vend! Noorpõlve armsaim seltsiline, rahulik ja arukas, võttis igate pidi isa järgi, kes temast talule uut peremeest kasvatas. Igatsen teda, vahest rohkemgi kui armast isa ja ema. Aga nukker hakkas emakest vaadates, kuidas ta seal suurrätiga nina pühkis ja mu seljakoti kallal askeldas. Isa kinkis uhke taskunoa, mida poisipõlves Raua Eedi poes klaasvitriini all imetlemas sai käidud. Oli kuidagi eriline tunne, uhke ja samas ka kurb. [—-]

Ta ei
midagi,
kedagi
tunne

Ta on Jää-
kuninganna

Soe Talle
sooja ei vist anna

Külm ei saa
külmetama panna

Ometi vahel
ka Tema
on kahevahel

Kas olla
edasi jääst?
Või
võib-olla
sulada
hoolivast käest?