Teosed teemal 'elu'

Elu on üks suur näitemäng. Me ei ole tegelikult need, keda me mängime oma elus. Oleme tõesti emad, isad, lapsed, onud, kurjad ristiemad, kuid me ei ole need tegelikkuses, vaid selles suures mängus. Tahame olla keegi teine ja kogu aeg on vaja olla keegi muu ja võidelda mingi muu eksistentsi pärast, kui selle, mis meile tegelikult oluline on. Tahame lapsi, sest meile on maast madalast öeldud, et me peame oma sugu edasi kandma ja järglasi saama. Seega ei ole see meie enda tahtmine, vaid pealesurutud instinkt. On rumalaid, kes ei saa sellest aru, et tegelikkuses antakse neil valida kas elu või järgmine põlvkond. On tarku, kes teevad kõike omal ajal. Kumbad on siis eelistatud? Targad oma tarkuses või lollid oma õndsas rumaluses. Need naised, kes saavad varakult lapse, muutuvad lollimaks või küüniliseks. Nende elu jääb elamata ja nad klammerdavad mehe enda külge. Kuid mehed tahavad vabadust ja elu nautida kuni nende rumalusest tingitud elu hakkab neile korda minema ja esimest korda üle tüki aja avastasid nad leidvat endal aju. Siis on nad juba neljakümne aastased ja kleepuvad noorte tüdrukute külge. Aga pole mõtet ju noorust raisata. Kohe lapsi tegema koju ja mulle naiseks! Mis sest et meestel endil selline luksus juba ammu korda saadud ja teised ei tohi loomulikult isastega võrdsel tasemel olla.

Mägede taga on paksud metsad,
Metsades linde ja loomi,
Sügisel laaned kõik kullakarva
Päikeseloojangu tooni.
Aga mis kuradi tähtsust sel on?
See ei tekita emotsiooni!!!
Istun ja pahuralt rasvakriidiga
Kriibin õliseid jooni.
Paberi servast serva vean triipe
Edasi
Tagasi
Üles
Ja alla
Süüdistan kasvatust, ühiskonda,
Üldist rikutust,
Vähest tegevust…
Puhun enda ümber mulli
Räpasest seebiveest,
Teisi sinna sisse ei lase
Ja teistel ei lähe ka eest.
Ütlen, et olengi selline veider
Uudne generatsioon,
Masendav kindla sihtgrupi toode,
Teatava nišši ühine loode
Sõltuv-näljane inimkaan.

„Mitte miski pole nõnda valus, kui mälestus rõõmust hetke kurbuses.”
(Aeschylus)

Rahvas oli kogunenud. Ta seisis ning ootas, kuni hääled vaibuvad, elevus end ammendab ja tähelepanu temale kinnistub.
Saal oli valgest marmorist, ta kandis veripunast, musta varjundiga toogat, publiku hulgas nägi vaid ühesugust riietust- valget tuunikat, mille peal must tooga.
„Tänasel õhtul soovin ma rääkida distsipliinist, teadmisest ja kurbusest. Enne neisse teemadesse laskumist olgu arusaadav ja üheselt mõistetav, et tegu ei ole pelgalt ideede või abstraktsioonidega, kuna käesolevaga ei ole neil mitte mingit väärtust. Olles seotud igapäevaeluga, omavad pelgad teooriad ja faktid vähe kasu, pea olematut praktilist väärtust.
Ma pean enne oma kõneluse alustamist olema kindel, et keegi teie hulgast ei vormi seda, vastavalt oma arusaamisvõimetele, ähmaseks kujundiks. Kui teil tekkib see kiusatus, siis soovitan tungivalt teil lahkuda. „Miks?“, küsite te. Sellepärast, et me ei tegele, mina ei tegele liivalosside ja illusioonidega, vaid reaalse, igapäeva eluga, mis sisaldab endas piiritut valu, frustratsiooni, viha ja meeleheidet.

Holden Caulfieldile ei meeldinud deividkopperfieldilik jama, järgides tema eeskuju jätan mina ka selle jama vahele, liikudes kohe asja juurde; nii kurb… sentimentaalsusele ei ole enam ruumi.
Keegi tarkpea seletas, et 20. sajandil oli kolm surma – kunsti, jumala ja inimese. Natuke mõeldes tuleks mulle ehk tolle targa „nipitiri” nimi ka meelde, ent metsa sellega, eksole.

Ta arvas, et sügis on, kui bussiga Prahast tagasi Tallinna sõitis,
mälu ei ole enam sama, mis paari aasta eest.
Mäluga on üldse üks veider lugu, ta võib kordi ja kordi inimestele midagi vaimustunult seletada, ilma, et see talle endale kunagi meelde jääks. Ning vaadake, see töötab ka teistpidi - talle võidakse midagi samamoodi mitu korda seletada, tulemusetult otseloomulikult.
Lehed olid kuivanud, nii nad tundusidki sügise moodi. Aga siis ütles keegi kõrvalt, et ei ei, kevad on: lumi oli lihtsalt ära sulanud ja nähtavale olid tulnud eelmisest sügisest jäänud lehed, ekslehed pigem, endised noh.

Esimene õppetund:
Ära pilla arbuusi lõhki trepi peale!
Kõik kleepub ja herilased tulevad.
Teine õppetund:
Ära koonda kõiki sõnu ühele reale,
Tühjale lehele laiali nad mahuvad.
Kolmas õppetund:
ETV kultuuriteated annavad aimu kultuurisündmustest.
Neljas õppetund:
Põllutööriistad kannavad kannavad mulda
eelmise aasta põllukündmistest.
Viies õppetund:
Jaapanis tehakse kõige paremaid õudusfilme,
Nagu näiteks see, kus see väike tüdruk kaevust tuli.
Kuues õppetund:
Eesti suusatajate naiskond ei võida teatesõidus.
Seitsmes õppetund:
Ilusa rütmi ja kauni riimiga luueltusi on
väga keeruline kirjutada nii, et nad labaseks ei muutuks.
Kaheksas õppetund:
Vaata: õppetund number üks.
Üheksas õppetund:
Koduse tööna tuleb igaühel kirjutada eestikeelne eurolaul.

Suletud uste ees ja taga
Teeseldud elude elajad.
Südamed tuksuvad, arterid paisuvad,
Doonoriks saaks, ent ei taha.

Väärade vastuste paratamatused –
Suured ja väikesed valed.
Otsides lohutust TV-šopingust,
Neoonroosast plastikust mured.

Teadmata kadunud, teadlikult olemas,
Sajaprotsendine pakendis õnn,
Vaakumis puhukus, pudelis uhkus,
Kaitseks vaid väikene korgipuust punn.

Laastame mõtteid, laaste me mõtteid,
Lennaku laaste ja lapsi,
Lennaku leiba ja viljateri,
Võilillekollast rapsi.

Lennaku, lennaku, lennaku, lennaku,
Palun midagi juba,
Enam ei viisti niisama oodata,
Näed ju, ma küsin sult luba!

Tema sinised silmad
Nii niisked, vihmamärjad

Tema sinised silmad
Kurvad kui talveilmad

Tema sinised silmad
Nii armsad, nii-nii lahked

Kuid ometi – ma kahtlen

Ju liiga palju teab Ta
Midagigi teadmata

Linnutiivul
Lendab aeg
Vaid üks viiv mul

Et püüda

Päiksekiiska
Südaööst
Vihmapiiska
Kaste seest
Luemehelvest
Sulaveest

Linnutiivul
Lendab aeg

…vaid üks viiv mul

Sms
Igavikku,
Põrgusse,
Südamesse…

Tõõt-tõõt tõõt-tõõt. Laual helises telefon. Marili tõstis pea ja vaatas mobiili. Kes saadab talle õhtul kell üheksa sõnumi? Mõni sõber? Äkki keegi küsib koduseid töid? Mõni vana tuttav ehk? Kõik need mõtted läbisid hetkel ta pead.
” Mattias on ju Soomes suusatamas. Tema ei saa mulle sõnumit saata nagu tavaliselt.”
Juba sirutab ta käe telefoni järele. Vajutab ava ja tärn. Veelkord ava. Seekord ava sõnum juba.
“Hmm.. Võõras number, mis värk on?”
Sms: ” Tead, sa oled ikka kuradima ilus küll. Vihjeks, kes ma olen- sinu koolist üks poiss.” 20:52 22.12 2004
“ Mida asja!?”
Esialgu ajab sõnum Marilit naerma, mõni sõber teeb nalja. Seda numbrit teavad ju vaid vähesed. Ta oli suvel ostnud endale zen-kõnekaardi, nagu enamus tema kodukandi sõpru, et nendega piiramatul tasuta rääkida. Ta ei kasutanud seda aktiivselt juba mitu kuud, kuid see oli tema vanas nokia 5110 telefonis. Marili luges sõnumit mitu korda. Äkitselt jooksis ta teisele korrusele oma isa ja venna juurde.

Yeah! Yeah! Yeah! laulis Usher klubi helisüsteemi suurtest kõlaritest. Ma toetusin mugavalt diivani seljatoele ja võtsin viskiklaasist järjekordse lonksu. Coca-Colat. Autoga olles olen ma alati sundkarsklane ja sõber oli mind justnimelt autoga tulla palunud. Lasin pilgu laisalt üle saali – eelmisest ruumi skänneerimisest oli möödas juba mitu minutit. Vahepealse ajaga polnud aga midagi muutunud. Rahvast polnud märgatavalt juurde tulnud, tantsuoskusi samuti mitte. Ühtegi tuttavat kuju või nägu ma selles varajases reedeõhtuses õõtsuvas inimsummas ei märganud. Seda üllatavam oli kolmene seltskond, kes mulle lehvitas ja midagi tervituse-laadset hõikas. „Kas ma tunnen neid?“ käis mõte peast läbi. „Ju siis,“ pidin tõdema kui nende tegevus kordus. Viisakusest tõstsin klaasi ja tervitasin neid kerge peanoogutuse ja käeviipega. Ega see tükki küljest võta, lehvita siis ununenud tuttavatele või niisama rõõmsale seltskonnale. Isegi purjus peaga võhivõõraid inimesi tervitanud, muust rääkimata.