Teosed teemal 'hirm'

Tom ärkas ängistusega. Ta teadis, mis teda ees ootab. Ta riietus aegaselt, mõtlikult ja ettevaatlikult. Igat riideeset vaatas ta pikalt ja kaalutlevat, enne kui selga pani.
Korterist välja minnes jättis ta ukse lukku panemata, polnud ju enam mõtet. Ilma kodumaata ei saanud olla ka kodu. Miski ei omanud enam tähtsust.
Tänavad olid hallid ja udused, miski ei andnud põhjust arvata, et päike on tõusnud. Aga ta oli, Tom teadis.
Tom oli kohale jõudnud, aga ta ei julgenud veel üles vaadata. Seda pole enam seal, Tom teadis. Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas üles.
Lipp lehvis.

Oli pime. Tuhanded tähesilmad kumasid mustas taevaaugus ning pilgutasid irvitavalt silma. Suur ja haiglaselt kollakas, turske näoga Kuu vaatas tülpinult alla uinunud maale, valades kõrged kuuseladvad üle kareda looriga ja tungides kohati läbi tihedate okste puude vahel vingerdavale porisele teele…

Mats seisatas järsku. Talle tundus, et ta kuulis midagi. Ta pööras hirmunult pead ja vaatas otse musta metsa, mis kõrgus tema kohal kui lai sein, ent ühtki ohumaiguga kõla ei kostunud enam. Vaid üksikute öisete loomade nukrad hõiked kaikusid kaugelt tühjusest; nende nutune hääl oli kaeblik, nagu nad kardaksid sarnaselt Matsilegi ümbritsevat tihedat pimedust. Poiss neelatas raskelt ning jätkas teed, pori lirtsumas jalge all ning külm õhk mässimas teda oma külma niiskesse tekki…

Karl ärkas hommikul, käis pesemas, sõi, pani mantli selga ja seadis sammud ülikooli poole. Ta nägi välja nagu tüüpiline Tartu üliõpilane: sall lohakalt ümber kaela, soni viltu peas ja kott üle õla visatud. Täna oli kerge päev. Loengud toimusid vaid ajaloos ja teoloogias.
Nüüd on kell viis. Karl seisab üksinda suure ülikoolihoone ees. Ta süütab sigareti ja mõtleb, mida edasi teha. Kodus ootaks teda ees sassis korter, tüütu korterikaaslane ja tühi külmkapp. Süüa ta põhimõtteliselt koju ei osta. Kuigi tegu on väga altruistliku inimesega, ei kavatse Karl oma korterikaaslase kõhtu täitma hakata.
Enda kõhu täitmise vastu pole Karlil hetkel aga vähimatki. Nii seab ta oma sammud Toomemäe juures asuvasse kohvikusse, tellib sealt prae ja klaasi piima ning mõtleb, et pärast sööki peaks siiski koju minema, et homseks filosoofia ettekandeks valmistuda.

Ma kõnnin mööda tänavat, mind ümbritseb rahu. Kuigi on talvine öö, kuulen kuskil laulmas linde. Astun aeglaselt, et mitte liiga kähku kohale jõuda, et mitte lahkuda nii kärmelt sellest ilust, mida pakub mulle öö. Tänavalaternad undavad vaikselt, kuskil haugatab koer. See on ilusaim öö.
Jõuan hämaramale tänavale - siin ei ole laternaid, kuid ometi pakub piisavalt valgust kuu, mis paiskab valgust ohtramalt kui ühelgi teisel ööl. Ma ei mõista, kuidas ma varem ei ole osanud sellistest tühistest asjadest rõõmu tunda. Tühistest asjadest? Kuid just tühised asjad moodustavadki kokku midagi suurt. Midagi… nagu vabadus. Õhkan vaikselt ja tõmban mantlihõlmad koomale - on siiski talv ja piisavalt jahe. Kerge tuulehoog paiskab mulle näkku, kuid see ei ole sugugi häiriv, pigem hurmavalt meeldiv. Mitte kunagi varem ei ole ma end nii lõõgastunult tundnud.