Teosed teemal 'tulevik'

Ta nimi oli i. I oligi ta nimi, mitte initsiaal. Õigemini mitte i vaid I, aga ka mitte päris I. See oli suur I, aga täpiga nagu väike i. Ta vanemad olid alguses tahtnud talle Iiris nimeks panna, aga mingi hetketunde ajel oli see muudetud lihtsalt I’ks (hääldada mitte ii, vaid järsu lõpuga i, nagu oleks i kaas-, mitte täishäälik). Perekonnanimi ei olnud tal midagi erilist – see oli vist Salumägi või Mäesalu või midagi sarnast.
I’l oli sõbranna nimega Marika (hääldada Maaarika, rõhuga a’l). Marika ja I vanusevahe oli päris suur – kui I sündis, oli Marika kakskümmend seitse. Selleks ajaks, kui mina Marikaga tutvusin, oli ta kuuskümmend kolm ja elas Lasnamäel.
Istusime Marika kitsukeses korteris, mina ja I plastikust Säästumarketi taburetidel ja Marika kushetinurgal. Meie vaheline vineerist pisike laud mahutas täpselt tassid ja kausi soolakreekereid (kalakujulisi, ilma silmadeta. See oli üks asi millest ma väiksena aru ei saanud – kuidas kreekerkalad näevad, kui neil silmi peas ei ole?!). Nurgas mängis telekas. Mina ja I nokkisime kreekerite kallal, samas kui Marika jälgis käivat seebikat.

Ma kõnnin mööda tänavat, mind ümbritseb rahu. Kuigi on talvine öö, kuulen kuskil laulmas linde. Astun aeglaselt, et mitte liiga kähku kohale jõuda, et mitte lahkuda nii kärmelt sellest ilust, mida pakub mulle öö. Tänavalaternad undavad vaikselt, kuskil haugatab koer. See on ilusaim öö.
Jõuan hämaramale tänavale - siin ei ole laternaid, kuid ometi pakub piisavalt valgust kuu, mis paiskab valgust ohtramalt kui ühelgi teisel ööl. Ma ei mõista, kuidas ma varem ei ole osanud sellistest tühistest asjadest rõõmu tunda. Tühistest asjadest? Kuid just tühised asjad moodustavadki kokku midagi suurt. Midagi… nagu vabadus. Õhkan vaikselt ja tõmban mantlihõlmad koomale - on siiski talv ja piisavalt jahe. Kerge tuulehoog paiskab mulle näkku, kuid see ei ole sugugi häiriv, pigem hurmavalt meeldiv. Mitte kunagi varem ei ole ma end nii lõõgastunult tundnud.