Teosed teemal 'sõprus'

Volangid selle kauni naise
jalgadel ja õlgadel,
selle reeturliku kuunaise pilk,
tema kõnnak ja olek nii kõrk.
Ta naeratab mulle,
juba kaugelt kui tuleb-
ma naeratan vastu,
süda hüppamas õnnest.
Kuninganna naeratas mulle.
Tema reeturlik pilk mulle räägib
kauneid valesid
ja ma usun.
Ta saab, mis tahab
ja minust saab õhk,
mida tema ei vaja.
Teine kord ei tee väljagi ta,
kui möödun ma-
naeratan,
mõistmatu pilgu vastu saan.
Kuunaine on külm!
Kui mind kallistab ta,
nii soe tundub ta,
aga seest külm on ta,
kuunaine ta…

Võtan killu
Süütut naeru
Lapse huulilt

Võtan tüki
Südamesoojust
Vanaema põuest

Võtan pisut
Mõnusat hellust
Päikesekiirtest

Ja annan Sulle, Sõber,
Sest Sina oled parim

Yeah! Yeah! Yeah! laulis Usher klubi helisüsteemi suurtest kõlaritest. Ma toetusin mugavalt diivani seljatoele ja võtsin viskiklaasist järjekordse lonksu. Coca-Colat. Autoga olles olen ma alati sundkarsklane ja sõber oli mind justnimelt autoga tulla palunud. Lasin pilgu laisalt üle saali – eelmisest ruumi skänneerimisest oli möödas juba mitu minutit. Vahepealse ajaga polnud aga midagi muutunud. Rahvast polnud märgatavalt juurde tulnud, tantsuoskusi samuti mitte. Ühtegi tuttavat kuju või nägu ma selles varajases reedeõhtuses õõtsuvas inimsummas ei märganud. Seda üllatavam oli kolmene seltskond, kes mulle lehvitas ja midagi tervituse-laadset hõikas. „Kas ma tunnen neid?“ käis mõte peast läbi. „Ju siis,“ pidin tõdema kui nende tegevus kordus. Viisakusest tõstsin klaasi ja tervitasin neid kerge peanoogutuse ja käeviipega. Ega see tükki küljest võta, lehvita siis ununenud tuttavatele või niisama rõõmsale seltskonnale. Isegi purjus peaga võhivõõraid inimesi tervitanud, muust rääkimata.

Magdala astus uksest välja. Tema peas tiirlesid tuhanded mõtted, kuid ükski neist ei olnud piisavalt selge, et aidata tal päriselt mõista, mis äsja toimunud oli. Veel korraks vaatas ta tagasi maja poole, mis selleks hetkeks juba minevikuks muutunud, ja astus edasi läbi krigiseva raudvärava välja tänavale. Punakas-kollakate ähmaste valguskiirte all kõndis Magdala tuleviku poole.
Tema sammud olid kesköisel ajal sellises piirkonnas liikuvale naisele ebatavaliselt rahulikud ja aeglased. Hirm oli Magdala jaoks midagi arusaamatut. Ka kõige keerulisemates olukordades ei mõistnud ta inimestele nii iseloomulikku emotsiooni. Tõsi, tegelikult polnud ta elu ka kunagi tõsiselt ohus olnud, võib-olla oleks surmaga silmitsi seistes ta tõesti ka seda tunnet adunud, kuid saatus, kui keegi sellesse veel usub, oli teda kaitsnud.

Kuristik oli alati olemas olnud, nii palju Mo teadis. Päevast-päeva istus ta uneledes selle äärel, kõlgutades jalgu sügavuste kohal, mille kohta teadjamad külainimesed „väga suur” ütlesid. Kuid kui Mo läks ükskõik kellelt kuristiku kohta, või selle kohta, mis on teisel pool, küsima, vastati talle peaaegu alati: „Kuristik on sügav ja lai ja teisel pool on kurjad nahulased. Mine sina nüüd põllule riisi harima ja ära mõtle enam selliste asjade peale.”
Ka riis tundus alati olemas olnud olevat, või vähemalt ei tahtnud ta kuhugi kaduda; mida rohkem seda korjati ja söödi, seda rohkem teda istutati. Mitte et Mo’l midagi riisi söömise vastu oleks olnud, aga lõõskava päikese all soisel põllul küürutamine ei olnud just midagi sellist, mida ta rõõmuga teinud oleks. Parema meelega istus ta kuristiku serval ja silmitses kauget platood, mis paistis olevat samasugune kui see, millel ta ise elas.

Ma arvasin, et on olemas ainult selline maailm, kus tüdrukud kannavad balletikleite, vanaemad valgeid öösärke ja vanaisad hõbedast rüüsid. Nüüd istun aga Johanna väraval, hoopis teises reaalsuses. Pikal tänaval sätendavad udused aknaruudud ja puuoksad sirutuvad näljaselt valgusesse. Johanna on selline energiline, mõne jaoks lausa hüperaktiivne tüdruk. Ta ei karda avalikult hüsteeriliselt naerda ega spontaanselt karjuda. Südames meeldib aga Johannale vaikiv kõrvaltvaataja roll. Ta naudib inimesi, kellega koos olles ta saab vaikida, ja seltskonda, mis ei sunni teda neid lõbustama. „Tere,” lausub ta naeratades majast välja astudes „hakkame siis minema.” Kiire sammuga minnes unustab ta täielikult minu. Ta mõtleb viimase kuu sündmustele - armumiseufooria, igatsus, salapära, valu, uued lootused, lõpp, sõprus. Uus inimene, uus lugu, uus algus… Mina teen hundirattaid, jooksen läbi poriloikude ja ümisen omaette üht lõbusat laulukest.

Jessica suutis vaevalt voodist tõusta ja hommikumantli selga tõmmata, kui tema kass köögis savikausi põrandale ajas. Jessica korjas killud kokku ning jõi vaikust nautides hommikukohvi, kui korraga keegi närviliselt uksekella vahetpidamata helistas. Jessica kiirustas ust avama. Uksel seisis hingeldav pulstunud juustega Ashely, kes Jessicalt küsimata tuppa trügis ning ukse kindlalt sulges. Ta sööstis Jessica magamistuppa ja sulges seal kõik aknad. Sõbrannat hommikumantli varrukast tirides istus Ashely Jessica veel korda tegemata voodile. „Oh Jess!“alustas Ashely hinge tagasi tõmmates,“Oled sa kindel, et keegi siin ei kuule?“ Jessica noogutuse peale teatas Ashely meelekindlalt“ Sa ei arva iial ära, kes mind eile välja kutsus!“ Jessica vaatas igavlevalt Ashely ärevust ning pakkus:“ Erich ? „ Ashely pööritas oma pruune silmi nagu see oleks kõige nõmedam vastus, mida Jess võiks üldse pakkuda:“See, et ma Erichuga käin ei tähenda, et ma ainult temaga väljas peaksin käima.“ Jessicas tärkas uudishimu ning ta vaatas küsivalt Ashely põnevusest põlevatesse silmadesse.“Ma teadsin, et sa ei arva seda iialgi ära!“naeratas Ashely võidurõõmsalt“Ronny!“ „Ronny?“imestas Jessica nagu kuuleks esimest korda sellist nime. „Ronny! Ronny! Jah, see sama rosinasilmadega musklis kutt!“ teatas Ashely erutusega. „Ronny?!“kiljatas Jess, kes nüüd linna kuumima poisi nime ja välimuse oli suutnud kokku viia. Ashely jutustas õhinal:“ Nii jama et sa eile peole ei tulnud. Ma läksin sinna ning seal ta oli suure poistekamba keskel nagu kuningas. Aga ta tuli otse minu juurde! Ma oleks rabanduse saanud kui kui ta mulle oma metsiku pilgu heitis…“ Jessica jälgis pisut kahtlustavalt Ashely joovastusest ruttavat ja segast juttu. „Ta haaras oma tugevate kätega mu pihast ning juhtis mu teiste juurde, tutvustades mind enda tüdrukuna! Mu peas jooksid pöörase kiirusega tuhanded mõtted temast ja minust. Ta tegi mulle ettepaneku välja minna. Ronny kergetest sammudest võis välja lugeda, et ta oli uimasteid tarvitanud , kuid ma ei hoolinud sellest. Minu jaoks oli meeletuim olla tema käte vahel! Olime terve õhtu koos, elades vaid hetkele!“. Jessica ütles pool omaette kerge tüdimusega:“Ja-jah, sinu järjekordne tõeline armastus.“ Ashely ütles solvunult:“Ei. See on hoopis midagi muud. Ma pole Erichuga olles iial sellist põnevust tundnud. Ronny ja minu vahel on eriline tõmme, mida ka tema kindlasti tunneb. Erich aga on lihtsalt hea ja hoolitsev, kuid üksluisete mõtetega noormees, Erichuga ei saa elu olla põnev. Ma ei saa temaga võtta elult , mis võtta annab, sest ta on nii…“ „Elukogend. Soliidne. Täiskasvanud?“aitas Jessica Ashely lauset lõpetada. Vaevalt oli Jess seda öelnud, kui helises uuesti uksekell. Jessica lonkis uksele ning seal seisis Erich kimp verevaid roose pihus. „Kas Ashely on siin?“ küsis poiss madala häälega. Jessica kutsus Eicu sisse ning suunas ta tuppa, kus Ashely unistavalt ikka veel sassis voodis pikutas. Ashely tõusis Erichut nähes püsti, kahmas roosid ning eneselegi märkamatult lasi need uksekõrval asetsevasse prügiämbrisse kukkuda. Ta pööras ennast näoga tagasi Erichu poole ning ütles ükskõiksel ilmel:“Aitäh.“ Erichu hallikad silmad vaatasid küsivalt ja abiotsivalt Jessica poole. Jessica võttis poisi käest ning tiris ta tagasi välisukse juurde. Jess sõnas pool sosinal tõsisel ilmel:“Praegu pole just õige aeg.“ Erichu pilk oli rahunenud ning haavunult väriseva häälega alustas ta juttu:“Ma teadsin, et minu ja Ashely suhe oli juba algusest peale viga ning mida rutem ma selle lõpetan, seda parem meile kõigile.“ Pilku maha lüües ütles Jess kaastundlikult:“Mul on kahju…“ Erich seadis end minekule, kui äkitselt avanes välisuks. Uksel seisis pikka kasvu pruunide silmadega musklis poiss, kes närviliselt ja üleolevalt sisse tuiskas ning küsis:“Ashy siin we?“ Erich tormas meeltesegadusest vaevatult minema. Selle aja peale oli Ashely juba koridori jõudnud. Nagu enesest mõistetavalt astusid Ashy ja Ronny tagasivaatamata uksest välja.