Teosed teemal 'pisarad'

Nii tihti kõnnin nüüd vihmasajus , vaatan neid pisikesi kristallseid piisku ja mõtlen alatihti , millest nad koosnevad , armastusest ? Õnnest ? Pisaratest ?
Nii palju pisikesi ja sätendevaid piisku . Tihti suunduvad nad südamesse , tekitavad sellist kurva ja kõleda tunde . Nad viivad tihti algusesse , viivad sinna , kust algas kõik see maailm , kõik see kurbus ja valu , kuid samas armastus ja õnn .
Tihti toovad nad tagasi hetki , kui olin õnnelik . Veel tihemini toovad nad aga tagasi mälestusi minu pisaratest . Soolasest veest mis tuli südamest , suundudes silmadesse , näole ja sealt edasi laia maailma . Kattes selle paradiisi imeppisikese , peaaegu olematu ruumalaga maatükikese .
Ei ole ju vaja haiget teha , ei ole ju vaja petta ja salatseda . . Me saame olla ka need , kellele kõik saavad toetuda , kellest kõik unistavad . Saame ju olla keegi , kellele saavad need parimad toetuda.

“Mul pole sind enam vaja, ütles Esimene.
Mine ära, ma ei vaja sind, ütles Teine.
Sa oled minu jaoks surm, ütles Kolmas.”

Nõnda kadusid maailmast emotsioonid, lootused ja usk. Minu usk, minu emotsioonid ja lootused.
Mäletan, ei, tõden, et sellest on omamoodi muster kujunenud. Elades elu pessimistlikus optimismis, kus sa ei saa kelleltki loota muud, kui ainult kõige hullemat ning ainult meeldivalt pettuda, on kuidagi lihtsam. Ja isegi põnevam.
Siis saan endale alati öelda - mis ma ütlesin, sest ma tean juba ette ära nende lootuste rumalust, nende petlikku headuseillusiooni.
Täna kõndisin rabiseva vihmasaju niiskes rüpes ning mõtlesin, mis on armastus. Mis on hoolimine. Kas ma üldse olen kunagi nende tunnete tõelisest olemusest aimu saanud. Viimati kui sind nägin, kõik näis nii idülliline, tundus, et sa tõesti hoolid minust, kuid see illusioon paljastas end peagi. Ma ei suutnud näha, kas sinu suure armastustuhina oligi siis põhjustanud süütunne või miski muu, ei suuda ega julgegi senini täpselt aru saada. Nõnda ma siis ei mõtle sellele enam, sest teadmatus on õnn.

Üks kelluke heliseb metsade vaikuses,
seal kaugel mägede varjus.
Üks inimlaps uitab seal paigus, kus
olla on külm - ja ta karjub.
Ta kisendab hääletult
ja keegi ei kuule, ja keegi ei näe ka,
ta kisendab seal kuni murdub
ja keegi ei kuule ega näe seda ka.
Nüüd ta siis lamab seal selili,
nägu tuhmhalli taeva poole.
Ta silmad on kinni,
ja elu neis kustunud.
Aga ometi miskit ta kuuleb,
ta kuuleb kellukese kaikuvat kaja,
mis läheneb, läheneb, läheneb.
Aga siis toimub midagi kummalist,
ta tunneb kuidas jõud temas raugeb.
Ta muutub läbipaistvaks ja kaalutuks
ning silmad avades on juba kaugel.
Kuid ta tormab rutuga tagasi,
et näha mis ometi juhtus:
selle inimlapse elutu keha on tõstetud saanile
ja saan sõidab lumisel metsateel.
On pisar laugel sel üksikul hingel
seal kaugel valge maa kohal, tumehalli taeva all, pilve piiril.
Ta püüab lumehelbe ja siis -
taas kuuleb, kuidas see väikene kelluke heliseb.