Teosed teemal 'kunst'

“… kunst on piiritu, ta tunneb ähmaselt, kui kaugel on ta eesmärgist, ning samal ajal kui teised on temast võib-olla vaimustuses, on ta kurb, et ei suuda veel jõuda selleni, kuhu talle suur geenius ainult nagu kauge päike teed näitab…” Ludwig van Beethoven

Mõtlesin, et alustaks oma esseed sellise lausega. Mainitud tsitaat seletaks ehk kunsti piiritust, seda nii aja kui suuna kohapealt. Kunst on lõputu, mille ‘kaugust’ määrab vaid aeg. Kunst on surematu, jälg kunstist jääb alati elama, nagu elavad ka meie endi kujutelmad ja illusioonid meie sees… Miski siin maailmas ju ei kao, vaid muundub ühest olekust teise…
…aga teemaks loomingulisus, kunst. Ilmselt võiks nimetada pea igat loominguliiki kunstiks. Öeldakse ju “kunstiinimene”, samas ka “vaimuinimene”… ja näiteks muusika puhul – klaverikunstnik. Ehk võib mõnes mõttes kõik olla kunst, looming, olgu selleks luule, kirjandus, muusika või mõni muu kunstiliik…

Kunst kunsti pärast on ainus tõeline kunst

Herman Hesse on oma meisterlikus kultusteoses „Stepihunt” öelnud, et kunsti on võimalik mõista vääriti. Et üldse saaks midagi vääriti mõista, liiatigi abstraktset nähtust, on vaja selle nähtuse reaalset ja üheselt mõistetavat määratlust. Kirjandus, nagu loominguline kunst ikka, on alati väga mitmeti tõlgendatav. Kes võiks öelda, et sina mõistad vääriti ja et just mina õigesti mõistan?! On selleks autoriteet, kes on kogunud piisava hulga järgijaid ja nõnda vorminud oma ideoloogiast (mis on alati individuaalne ja seega ka vaieldav) absoluudi antud taustsüsteemis – olgu selleks siis ühiskond, koolkond või haridusasutus? See võib kõlada klišeena ja kindlasti ka on seda, aga arvamusi on sama palju kui on inimesi. Tihti ei loe mitte teadmiste hulk, vaid see, kuidas neid esitatakse. Oskusliku demagoogiaga saab värvikama spektriga indiviid pea alati oma arvamuse peale suruda vähem karismaatilis(te)le indiviidi(de)le.

“Kas need pole mitte kauneimad õied, mida eales Maa peal nähtud?” ohkas ta.
Oma väikesest toast oli Caledon suutnud luua tõelise meistriteose. Selle seinapinda oli vaevalt kakskümmend ruutmeetrit, kuid ta oli ära kasutanud iga viimase, kui millimeetri. Valge puhas tapeet oli kaetud tumepunase lillemustriga, mis otsekui elas. Lillede lopsakad õielehed paistsid nii ehtsad, et ta tundis peaaegu õitest õhkuvat magus-soolakat aroomi. Punase värvi soojus küttis õhu toas kuumaks ning Caledon oli end juba ammu särgita võtnud.
Ta vaid istus ja imetles. Nii ilus oli see, et ta ei suutnud ikka veel mõista, kuidas saab inimkäsi midagi nõnda võrratut üldse luua. Kuid tema suutis, jah, tema suutis, sest talle oli üheks hetkeks antud see imeline anne. Jumalik anne… Kuid enam seda polnud. See oli läinud nii äkki, kui ta tulnudki oli nüüd tõestasid selle olemasolu vaid needsaused lilled.

Valge käejalg mustal laternapostil. Kas see on kunst? Mis muudab kunsti kunstiks? Kui remondimees oma määrdunud kätt vastu esimest ettejuhtuvat lampi puhastas, siis kunstiks me seda ei nimeta. Kui aga loomepiinades ja alkoholiuimas vaevlev postmodernistlik-neoavangardne kubist oma käe vastu öist jahedat laternaposti surub, omandab see äkitselt igavikulised mõõtmed, metalltoru muutub surematuks teoseks, mis väljendab kunstniku arvamust maailma suhtes, meie kõigi reaalsus on justkui tuhmuv käejälg maailma külmal mustal metallil (Pariisi kunstikriitikud lisavad sinna hulka kindlasti ka elemente varajasest abstraktsionismist ning Gris’ vääritimõistmisest). Tegelikult on ikkagi tegu lihtsalt valge värviga, mille käelaba on surunud vastu sedasama õnnetut metallposti, mis ei tea kunstist või enesest suurt midagi.

“Kõik Patrickust”

“Ma lihtsalt mainin, et sain selle töö.” lausus Hugo, mõistlikult hea välimusega tudeng. Kes tegelikult elab hoopis teises linnas ning sündinud kolmandas. “Mõistlikult hea välimusega” oli miski, mida ta ise enda kohta ütles. Sest see oli piisavalt diplomaatiline selleks, et väljendada oma teatavat edu vastassugupoole seas, ilma ennast liialt ilusaks tehes. Ning diplomaatilisus oli kvaliteet, mida Hugo ei kannatanud kunagi kaotada.

Siinkohal oleks ilmselt parim hetk jutustada see standard looke, mis mul alati varuks, kui keegi peaks küsima “Mis mees see Hugo siis õieti oli?” Esimene oluline fakt on pärit aastast 1983, 7. august kui täpne olla, kui too “auk kummis” esmakordselt ilmavalgust nägi. Tõsi, ta ise ei olnud sellest teadlik kuni alles vahetult enne lõppu. Keeruline lapsepõlv sünnilinnast ära kolimisega, mille põhjuseks polnud muud kui sahkerdajast kohalik casanova Mario Barkhof ehk siis Hugo isa ja õnnetu Laura Talli abikaasa. Hiljem rääkis ta tihti sõpradele ja võõrastele, kuidas tema elu alles siis algas. Põhikooli algus, uus kodu, uued tuttavad. Kuid ega sealgi kõik roosiline polnud.