Teosed teemal 'I novellikonkurss'

SKYLINE/SILMAPIIR

Meelis Viis — Thu, 09 Feb 2006 22:30:23 +0200

Yeah! Yeah! Yeah! laulis Usher klubi helisüsteemi suurtest kõlaritest. Ma toetusin mugavalt diivani seljatoele ja võtsin viskiklaasist järjekordse lonksu. Coca-Colat. Autoga olles olen ma alati sundkarsklane ja sõber oli mind justnimelt autoga tulla palunud. Lasin pilgu laisalt üle saali – eelmisest ruumi skänneerimisest oli möödas juba mitu minutit. Vahepealse ajaga polnud aga midagi muutunud. Rahvast polnud märgatavalt juurde tulnud, tantsuoskusi samuti mitte. Ühtegi tuttavat kuju või nägu ma selles varajases reedeõhtuses õõtsuvas inimsummas ei märganud. Seda üllatavam oli kolmene seltskond, kes mulle lehvitas ja midagi tervituse-laadset hõikas. „Kas ma tunnen neid?“ käis mõte peast läbi. „Ju siis,“ pidin tõdema kui nende tegevus kordus. Viisakusest tõstsin klaasi ja tervitasin neid kerge peanoogutuse ja käeviipega. Ega see tükki küljest võta, lehvita siis ununenud tuttavatele või niisama rõõmsale seltskonnale. Isegi purjus peaga võhivõõraid inimesi tervitanud, muust rääkimata.

loe edasi

Minu Lugu

Olen Elus — Tue, 07 Feb 2006 23:22:03 +0200

On aasta 1925 ja ma olen 7-aastane. 7 aastat on iseenest juba päris korralik vanus – maailma on juba piisavalt avastatud ja see ei tundugi enam nii suure ja kaugena. Muidugi, elukogemusest on veel vara rääkida. Esimesed eluraskusedki on juba mind kimbutanud. Näiteks esimesed kaks-kolm aastat ei olnud sugugi kindel, et ma üleüldse siia ilma püsima jään. Mind piinasid nimelt mitmed haigused, mis tol ajal vähemalt tihti ka surmaga lõppeda võisid, mõned arvasid et ma sündisin lihtsalt valel ajal, teised jälle, et õigel ajal – kannatused ainult karastavad mind ja valmistavad tulevaseks eluks ette – „kõik mis ei tapa, teeb tugevaks“. Oli sellega, kuidas oli, igatahes järgmised tõsised raskused tabasid mind juba 12-13aastasena, mil meil oli üleüldine segadus – kõik olid korraga oma töökaohad kaotanud ja kohati oli maad võtmas nälg. Nüüd seisid kõik iseenda eest – tuli end kokku võtta ja võimalikult säästlikult läbi ajada. Selleks oli vaja aga karmi distsipliini, mis oleks mulle kindlakäeliseks abimeheks selles hädaolukorras. Nii hakkasingi jagama toitu igapäevasteks portsjoniteks, jätsin järele kõik vähegi energiat raiskavad tegevused, nagu õues mängimine. Tundus, et minu lapsepõlv oligi nüüd läbi – vabadus lõppes ja algas tõeline “kord majja” elu, kui juhanite ja taavide kõnepruuki kasutada.

loe edasi

Kolmapäev

lehtilota — Mon, 06 Feb 2006 16:34:07 +0200

Ta tõusis toolilt ja sammus ukseni. Haaranud ukselingist seisatas ta hetkeks ning üritas meenutada kuhu ta õigupoolest minna oli tahtnud. Kuna see aga ei meenunud, pööras ta ohates ringi ning istus toolile tagasi.

Ta mälu polnud juba ammu see, mis see oli olnud varem. Juba aastaid ei suutnud ta meeles pidada oma vanust. Alati pidi ta arvutama. Sünniaasta oli meeles – see ei muutunud. See püsis alati sama. Arvutamisoskus igapäevaselt vajalikul tasemel ei püsinud. Seetõttu polnud midagi imekspandavat selles, kui ta paari aastaga siia-sinna eksis. Ei, ta ei häbenenud oma vanust. See küll vahel üllatas teda, kuid häbitunnet ei põhjustanud.

Lisaks kehvale mälule piinas teda ka pidev hajameelsus. See ei piirdunud ainult arvete maksmata või veekraani jooksma unustamisega. Ta kahtlustas, et lisaks kliinilisele depressioonile on teda tabanud ka varajane raugastumine ühes kroonilise näljatundega. Näiteks täna oli ta helistanud postiindeksile. Lisas indeksile vaid maakonna koodi ja helistas. Kuna teisel poolt tõsteti ka toru, ei saanud ta oma eksitusest kohe aru. Imestas küll, miks autoparanduses lapsenuttu kostab.

loe edasi