10.00 AM. Hally tegi silmad lahti, lasi pilgul üle toa lennata- riided olid jäänud eilsest nii, nagu ta nad jätnud oli. Punaste lilledega stringid olid tooli peal, teksad põrandal Gilberti kullast äärisega taldriku kõrval, hele Levi & Strauss’i silt voodi poole, taskust pudenenud vene kultuuritegelase pildiga närused rublad otsapidi vaiba all. Kollane määrdunud Puma pusa lebas endiselt televiisorilaua nurga peal- nii palju siis süsteemist, mille Hally endale leiutanud oli, et tuba ka peale kõige raskemat pidu korras hoida. Varastel hommikutundidel võis näha lumehelbeid koputamas akna peale, justkui oleksid need suutnud ka kõige täiuslikuma armee kildudeks purustada. Kojamees pühkis lund, nähes välja nõrkenud ja halvas tujus. Hally tõstis pea ja hetkeks tundus, nagu oleks ta ikka veel unenäos, mis niikuinii ebanormaalselt ja haledalt lõppema pidi. Kuhu oli ööd jäänud veetma tema armsaim sõber Gilbert, kas tõesti tundus võimalikuna, et ta naabritüdruk Annie juurde magama oli jäänud? Nii mõtiskles Hally pea pool tundi, kuni viimaks otsustas ennast kokku võtta ja telekapuldi enda haardesse saada. MTV pealt ei tulnud midagi asjalikku, või vähemalt mitte midagi sarnast sellele, mida Hally muidu kuulaks, seega otsustas ta teha seda, mida ta eluilmaski ei tee- vaadata CNN-i uudiseid, mitte et see teda metsikult huvitanud oleks, vaid selleks, et ennast kultuuriliselt natukenegi harida. Linnugripp ja Saddam Hussein- kas tõesti peab ka tema nüüd sellist jama kuulama ja teatavaks võtma, kas poleks lihtsam vaadata Cartoon Network’i pealt Bugs Bunny ja tema sõprade ’halenaljakaid’ juhtumisi… Lõpuks otsustas Hally üles ärgata ja teha ennast veidike inimlikumaks kui laes asuvast kuue ruutmeetri suurusest peeglist näha oli. Vannitoas oli jälle pirn läbi põlenud ning ta otsustas hiljem, kui viitsib, töömehe kohale kutsuda. Rahaga polnud just eriti priisata ja täna õhtul lubas ta Richardiga taas eelmisel nädalal avatud ööklubisse minna. „ Exorcist” polnud just kõige kaasakiskuvama ööklubi nimeks tema arust sobilik. Pigem tuletas see meelde seitsmekümnendate aastate õudusfilmi. Omamoodi õudukas ehk see ööklubi oligi, koos baaridaamide ujedate ja tapjalikkude pilkudega, punase sametist vaibaga, mis nägi välja, nagu oleks Al Pacino seal just terve kamba ebameeldivaid isikuid kõrvaldanud. Kõigele vaatamata meeldis talle seal käia, ehk sellepärast, et seal tavaliselt nädala sees palju kenasid ja nägusaid noormehi aega surnuks löömas käis, võibolla ka sellepärast, et Cosmopolitan ja Manhattan maksid ainult kolmkümmend viis tühist rublakest ning kui neid üle viie ära juua, hakkas puusakeerutamise tuju juba vaikselt tulema. Richard oli selle osas lihtsalt super- keegi ei osanud niimoodi veetlevalt puusi keerutada, nagu tegi seda tema. Hally tavaliselt mehi küll tantsuoskuse järgi ei hinnanud, kuid vahel võis näha tema silmist, et tühikargaja, kes rütmi absoluutselt ei jälgi, Hally’le peale ei lähe. Hommikusöögiks oli Corn Flakes jogurtiga, mitte tavalise, vaid mustika biojogurtiga- Hally pidas juba kolmandat kuud dieeti, sest tänapäeva meestele ju 85 kilogrammi lihasmassiga muljet ei avalda. Trennis käimiseks polnud Hally’l aega ja töö võttis peaegu kogu tema päevast, täpsemalt siis 5 tundi, arvestades maha lõunapausi, mis võis venida pikematel päevadel kuni 2 tunnini. Nimelt töötas Hally kontrolörina ja pidi tihedalt kolleegidega busse rajalt maha võtma. Juhtus, et mõni noorem poiss ei tahtnud kohe kuidagi kontrolli läbida ja tihti sai Hally küünarnukiga ribidesse või väikse haagi silma alla- raske elu oli kontrolör olla, eriti veel siis, kui korralik ja ligitõmbav välimus luges Hally jaoks kõige enam. Eelmine reede jäi tal sinise silma tõttu klubisse minek ära ja Richardki oli marus, valmis seda kollanokast poissi üles otsima ja põhjalikult karistama.
