Teosed teemal 'absurd' autorilt morgul

Tere, mu kõige kallim.

Kui mõtled, hirm südant pitsitamas, et see on hüvastijätt, siis on Sul jälle kord õigus. Oled alati taibukas olnud. Kirjutan seda kirja Sulle, et öelda hüvasti. Just nimelt hüvasti, sest viimase testamendina jätan maha ainult selle. Mis edasi saab, seda ei tea ma täpselt veel isegi, kuid kirjutan siia nii palju, kui südametunnistus lubab ja mõistus võimaldab. Mis mind sedasi arvama pani… Tegutsema nõnda, nagu peagi tegutsen? Kes teab? Kas teadsin ma isegi, enne kui kohtasin seda… ilmutust. Märki iseenda südamest, et aeg on minu jaoks valmis erandi tegema.
Tuba on täis paksu viirukiaroomi. Oopium. Kui päris kraami saada ei ole, siis tuleb rahulduda selle aistinguga, mida mälestused sulle pakkuda saavad. Meenutan ka meie häid hetki, mida ei olnudki nii vähe, kui sa minu jutust arvata võiksid. Arvad niikuinii, sest sa ei saa aru. Aga see ei ole enam minu vastutusel. Mälestused joovastusest, õnnest ja segadusest, mis mind sinu järelmõjuna alati valdab.

“Mul pole sind enam vaja, ütles Esimene.
Mine ära, ma ei vaja sind, ütles Teine.
Sa oled minu jaoks surm, ütles Kolmas.”

Nõnda kadusid maailmast emotsioonid, lootused ja usk. Minu usk, minu emotsioonid ja lootused.
Mäletan, ei, tõden, et sellest on omamoodi muster kujunenud. Elades elu pessimistlikus optimismis, kus sa ei saa kelleltki loota muud, kui ainult kõige hullemat ning ainult meeldivalt pettuda, on kuidagi lihtsam. Ja isegi põnevam.
Siis saan endale alati öelda - mis ma ütlesin, sest ma tean juba ette ära nende lootuste rumalust, nende petlikku headuseillusiooni.
Täna kõndisin rabiseva vihmasaju niiskes rüpes ning mõtlesin, mis on armastus. Mis on hoolimine. Kas ma üldse olen kunagi nende tunnete tõelisest olemusest aimu saanud. Viimati kui sind nägin, kõik näis nii idülliline, tundus, et sa tõesti hoolid minust, kuid see illusioon paljastas end peagi. Ma ei suutnud näha, kas sinu suure armastustuhina oligi siis põhjustanud süütunne või miski muu, ei suuda ega julgegi senini täpselt aru saada. Nõnda ma siis ei mõtle sellele enam, sest teadmatus on õnn.