1 peatükk.
Vaikselt tuul kandis lehti,tänavad olid inimesi täis, kuid keegi ei rääkinud, kõik ainult kõndisid ja ajasid omi asju.Esmapilgul näis kõik nii kena ja korras, äkki tõesti oligi, kes teab, aga üks mis kindel, oli nimelt see, et kõik lihtsalt kõndisid ja mõned üksikud isegi jooksid, nad jooksid oma saatuse, vastutuse, kohustuste ja kõige muu eest.Ja seda ei saa neile pahaks panna, keegi ei pannudki, kuna kellegil ei olnud aega teiste murede jaoks, kõigil oli oma muredegagi palju probleeme, või vastupidi, olid nii õnnelikud, et ei olnud ühtegi mure.Inimesi on igasuguseid, neid kes muretsevad koos muredega ja inimesi keda mured ei huvita, kuna nad on liiga mures, et muretseda nende teiste tühiste murede üle.Ning osa isegi on neid, keda lihtsalt ei huvita ja kas need on kõige õnnelikumad, kes seda teab.
