Teosed teemal 'valu'

Kannatuslille kavalusega
haiget mulle teed.
(Kas sa ei tea,
et see kavalus
on mõeldud muuks)
Kannorhideena mu
kui orhideemesilase
alla neelad,
kõik ainult enese
kasu nimel.
Mulle nii meeletult
haiget teed,
sa ei näe mu pisaraid
ja hoolimata kõigest
sind armastan…
Pead end nii
tähtsaks ja suureks,
aga kas sa ei tea
ranniksekvoiad
hiigelsuuredki
ilma väikeste
seente abita
läbi ei saa?
Hoolimata valust,
mida põhjustad
teistele,
endalegi kahju
teed sa…

Kuivanud roosi lehed,

kaunilt kumab kuu,

kukuvad vastu mu keha,

aknast sisse helgib see,

teevad need mulle haiget,

pehmelt paitab ta,

Veri nüüd voolab,
sädelev kollane kuma,
väikestest haavadest,
võttes ära valu,
milles sina oled süüdlane.

Ma istun ja suigatan tasa. Hetkeks on tunne nagu oleks maapind mu jalge alt kadunud ja ma hõljuksin ääretu tühjuse keskel. Ei tea, kus ma olen ja miks ma siin olen, kas on unes või ilmsi… Ärgata ei saa, kuid ega ma ei teakski, kas olen ärkvel või jälle unistan.
Suitsune pimedus end vaikselt mu ümber liigutab. Nagu roidumust endalt raputab. Kauguses kumab sinakas leek- ma püüan, kuid ei ulatu. Mõelda on raske, sest aju on justkui niisket udu täis, kõik on nii pehme ja rahulik, vaid harva miski võõras teadvust raputab. Ajul on raske- teda surub sunduse kaalukas ihu. Mind sunniti olema keegi teine, keegi, kes ma tegelt ei ole. Sunniti, kuigi teati, et see teeb mulle haiget. Keeldusin vist… Ei! Ma olin, ma hakkasin võõraks omaenese kehas. Murdsin enese ja olin kõik, mida minult oodati ja enamgi veel. Aga ikkagi olen ma siin, ei saa aru, miks.

Üksindus

Kust tulevad kõik üksikud inimesed? Miks on nad üksi? Kas see on mingi karistus? Kas see on mingi needus? Needus, mis meist igaühte võib ohustada. Ja kui on, siis mille eest. Mida on valesti teinud see taksojuht Tiit? Ta sõidab päev läbi ja vahel ka öösel. Ta rabab tööd nagu pöörane. Ta on tubli ja usin. Ta viib noori koju ööklubidest ja baaridest. Tihti on nad purjus ja norivad tüli või keelduvad arvet maksmast. Üks andis isegi Tiidule nuga. Politsei ei saanud teda kätte. Vähemalt jäi auto alles ja elu sisse. Aga tavaliselt on nad väga purjus. Siis peab Tiit õnnelik olema, kui klient oma kodu aadressi mäletab. Eriti õnnelikuks ei tee aga see, kui kogu tagumine iste on täis oksendatud. Jah, see tõesti ei tee õnnelikuks. Õhtul, kui päev möödas, sõidab Tiit läbi Selverist ja ostab sardelle ja paar kanget õlut. Ta ronib oma kolmanda korruse korterisse ja paneb sardellid sooja ja avab esimese õlle. Veel avab ta teleri ja vaatab sealt üheksasi uudiseid. Keegi ei sega teda. Naist tal ei ole, lapsi samuti. Nii ta siis istub seal teleka taga ja ootab, kuni sardellid valmivad. Kui sardellid valmis, sööb ta need sinepiga ära ja rüüpab peale teise õlle. Kõht täis, jätkab ta teleka vaatamist. Kui ta on neljanda õlle lõpetanud, on ta purjus ja ei viitsi enam teleka eest tõusta. Ta jääb sinna magama. Kui seinakell lööb kolmandat öötundi, ta ärkab ja loivab voodi. Üksi. Aga kas te teate, et umbes kuu aja pärast oleks Tiit, taksot juhtides, kohanud oma vana klassiõde, kes ta enda poole oleks kutsunud. Nende vahel oleks tekkinud klapp ja nad oleks abiellunud ja neil oleks sündinud kaksikud poisid. Aga asjad lähevad teisiti