Teosed teemal 'eestlus'

Preisimaal 1915
Varsti saab tollest juba aasta, mil kodunt lahkusin (ja ühtlasi ka aasta suure ilmasõja algusest). Mäletan veel viimast õhtut pere seltsis: ilus laupäevaõhtu, heinamaadel rõkkavad ritsikad, Miina saunast õhetavad põsed. Õeke, armas, oli ajanud mulle pika heinakõrre otsa ilusaid priskeid metsmaasikaid, pakkus neid mulle, ise rääkis häbelikult: näljakustutuseks teele. Nooremad vennad, kes muidu hetkekski ulakuste tegemist ja väljamõtlemist ei lõpetanud, kõndisid nüüd ringi noruspäi: osalt sellepärast, et lahkumas oli lõbus seltsiline ning hea õpetaja koolitükkides, milledega Augustil ja Märdil kuigi sõbralikku läbisaamist ei olnud; teisalt jälle jagati ema-isa suurt muret ning salajast kartust, et ehk enam kunagi ei… Oli ju suur sõda Euroopas lahti läinud ja mina ühes paljude seltsilistega ootasin rindemehe saatust. Vanem vend Juhan hoidis tol õhtul rohkem kui muidu minu seltsi. Kallis vend! Noorpõlve armsaim seltsiline, rahulik ja arukas, võttis igate pidi isa järgi, kes temast talule uut peremeest kasvatas. Igatsen teda, vahest rohkemgi kui armast isa ja ema. Aga nukker hakkas emakest vaadates, kuidas ta seal suurrätiga nina pühkis ja mu seljakoti kallal askeldas. Isa kinkis uhke taskunoa, mida poisipõlves Raua Eedi poes klaasvitriini all imetlemas sai käidud. Oli kuidagi eriline tunne, uhke ja samas ka kurb. [—-]

Kas eestlasel, või inimesel üldse, on võime eristada müüti reaalsusest? Enne küsimuse enda juurde asumist oleks mõistlik täpsustada, millest tegelikult jutt käib. Defineerides reaalsust kui tegelikkust, üritan ma selle täpsustusega mõista anda, et kui ma selleni, vähemalt veel, ei ole jõudnud, siis sellesama reaalsuse poole ma igatahes püüdlen. Müüt on sellisel juhul mittetõelisus ehk väljamõeldis.
Kõigepealt peaksin ma hajutama nende kahtlused, kes ei ole väga kindlad selles, et midagi, mida saaks nimetada reaalsuseks, üldse olemas on. Kuna on üsna selge, et küsimusele, mille vastust juba pikemat aega nii mõnigi nimekas filosoof on otsinud, lahendust ma ühes lõigus anda ei suuda, nendin lihtsalt, et mina kuulun nende kilda, kes usuvad, ja arvavad end teadvat, et midagi reaalset ja objektiivset siiski eksisteerib.