Teosed teemal 'loom'

1.
Mattiasel ei olnud voodit. Madrats elutoa põrandal asendas sängi. Kuigi tuba oli korteri ainuke ruum peale köögi ning vannitoa ja täitis tehniliselt ka magamis- , külalis- ja söögitoa üleasndeid, jäi ta Mattiase silmis siiski elutoaks. Põhiliselt seetõttu, et aknast vasakut kätt seisis aeganäinud diivan ning paremal lõpmata näotu, aastakümnete jooksul eeldatavasti tumepruunist kollakasbeežiks pleekinud ning ehedalt nõukogudelik sektsioonkapp. Nii tukkuv diivan kui koletis-sektsioon kuuluvad teadupärast aga iga korraliku postsovietliku inimese alateadvuslikku ettekujutusse elutoast. Eriti veel paneelmaja omast. Järelikult pole vähimatki panna imeks faktis, et Mattias tuba, vaatamata tema multifunktsionaalsusele, siiski elutoaks nimetas.

Keset tuba oli endale koha leidnud just seesama eelnimetatud madrats, mis täitis noormehe sängi kohuseid. Kui enamus mööbliesemeid või sisustuselemente ei saa mitte kunagi kelkida värvika mineviku ja laia maailmapildiga, siis erinevalt tavalisest mööblist oli Mattiase madrats rännanud koos peremehega vapralt ühest kohast teise. Temal oli ööbitud erinevates korterites, koolides ja koridorides, vabas looduses ja linnatänavatel. Peale kõiksugu huviatavate kohtade oli madrats kokku puutunud ka erinevate inimestega. Kui palju isemoodi käsi, jalgu, selgu, rindu ja tagumikke oli end õhukesele poroloonikihile puhkama või lõbustema sättinud.

Novellikesekene…Palun seda lugeda rahulikus tempos, äreva häälega ja lõppu ei tasu piiluda!!!!!!

Tädi ja karu

On karge ja selge suvehommik. Üksikud pilvetombud sõuavad taevas kui vahukooretupsukesed, linnukesed sädistavad lõbusalt ja hüplevad oksalt oksale. Päike on just tõusnud ning tema õrn helekollane kuma valgustab übritsevaid maju. Tänav on peaaegu täiesti inimtühi, justkui polekski maailmas kedagi. Kedagi peale tädikese, kes kärmelt mööda tolmunud tänavat edasi sibab. Tundub, et tal on kiire. Aeg-ajalt vaatab ta hirmunult suurte silmadega selja taha, seisatab ja kõnnib siis edasi. Veel kiiremini. Ta peaaegu jookseb. Siis vaatab kella ja jääb äkitselt seisma. Tädike silmab eemal rohelist pargipinki ja võtab suuna sinna poole, mõeldes endamisi: “Rahu, ainult rahu. Kõik saab korda. Pole tarvis kiirustada, aega veel on. Aga mis saab siis, kui ma sellega hakkama ei saa?!” Nii mõeldes istub tädike jahedale pargipingile, tõmbab salli kõvemini ümber kaela ja otsib oma kulunud pruunist kandekotist välja pooliku saiajupi. Ta närib seda suure isuga nagu poleks juba tükil ajal midagi hamba alla pistnud. Valmis saanud, tõuseb naine otsustavalt püsti ja kõnnib tikksirge seljaga edasi. Mida kauem ta kõnnib, seda aeglasemaks muutub samm ja seda rohkem ta kössi tõmbub. Tädi kardab.