Mässab…
On tormine öö. Sajab vihma. Meri vahutab. Mässavad lained löövad ennast vastu kaljut. Lained on hiiglaslikud. Nii suured ja jõulised, et võivad korraga terve kaubalaeva enda alla matta. Kuid laev pääseb ja sõidab mööda pekslevaid laineid edas. Ta polnud sõitnud miiligi, kui juba uus laine ta vee alla matab. Seekord ei tõuse enam laev merest. See suur pimedus tundub korraga veelgi pimedam.
Vihma kallab. Tundub, et kui see ei lakka, võiks vihmaveega terved ookeanid täita. Kuud ja tähti pole näha. Ainsatgi valgust siin pärapõrgus pole näha. Pilved katavad valgusallikad täielikult. Ebaõnn. Oleks vaid väikene täheke, mis valgustaks seda südametust. Äkki siis oleks see andestatav. Ei. Ainult vihm ja sügav vesi. Ja torm.
Tuleb järgmine laev, see on väiksem. Ka tema söövad suured elajad ära, kuid laev ei vaju põhja. Ei! Ta ei saa. Ta punnib ja tal õnnestub lainetele vastu hakata. Peagi tõuseb tema särav mast veepinnale nende ägedate õgardite vahele. Ta on võitnud selle raundi, kuid terve suur lahing on ees.
