Teosed teemal 'eksistents'

SNÕA

Nad kõik teadsid seda. Teadsid enne, kui midagi üldse oli, millest teada. Sina, tema, meie, nemad - kõik olid surmalapsed. Lapsed, kes rinda imedes, imesid endilt elumahlu välja. Sest see, millega nad endit täitsid, oligi see, milleks nad said, ja see, milleks nad said, oligi oli see, mis ükskord hävima pidi. Igaüks neist, ka mina teadis, et nende elu ei lõppe. Seda polnud kunagi olemas ju olnudki. Igavik sünnitas, ajatus suretas. Sina ütlesid, et maailm nägi sind ajapunktis b ja maailm suleb su ees silmad ajapunktis n. Aga meie, kes oleme nii tublid, olime siin juba ajapunktis a ja lahkume homme õhtuks ajapunktis z.
Sina oled rumal! Sina arvad, et sel pole vahet, kui kaua keegi on, et tähtis vaid see, et ükskord asendub olemine olematusega.
Aga sina ei tea, et meie ei usu homse olemasollu. Nii rumal oled sina!!! Nemad olid meist targemad, nende uskumus ei toetunud uskumusele, vaid konkreetsetele faktidele - eesti tähestikus pole z tähte ja homme pidi siiski tulema. Aga miks?

Keset valget ruumi asetseb valge laud, mille taga istuvad kaks meest, üks kannab valget ülikonda, teine musta rüüd. Nad mängivad kaarte, mäng on arusaamatu ja loogika vastane, ometi peegeldub mängijate silmadest sügav keskendumine ja sihikindlus. Lae all hõljub õrn suitsuvine, hoolimata sellest ,et kummalgi mängijal pole sigarit näpus.
Ruum, kus mäng aset leiab, on hele, kõik on valge ja puhas. Peale laua ja kahe tooli ei ole toas midagi, aknaid ja uksi ei märka ka kõige vilunum silm. Seal on rahulik ja vaikne, ainus, mis siin võib ärritavaks muutuda, on su enese alateadvus, mis enneolematu jõuga surub su hingele patud, mida sa pole sooritanud. Ka kõige süütum inimene muutub siin koletiseks, hoolimata sellest, et keegi ei mõista kohut, keegi ei süüdista ega kritiseeri. Selles paigas muutub inimene iseenda vaenlaseks ja hukkamõistjaks, siin on kõik kõiges süüdi.