Teosed teemal 'kõik ja mitte midagi'

Ma tahan olla üksi,
kuid mitte igavesti.
Tahan särada tähena,
kuid mitte langeda koos nendega.
Tahan nautida hetke,
kuid samas edasi minna.
Tahan tagasi seda, mis oli,
kuid mitte sellisena, nagu siis.
Tahan kõike ja mitte midagi.

polnud öö ega päev. polnud miski. ei ajalik ajatus tajutav. kuid mõttene lennukas siiski - ta ainelist ajakat hajutav. ning ilmalik olevlik silmuv sest poodiumilt paistev nii kõrgelt kus aluslik eal pole ilmuv ning mõistmatus eemalduv tõrgelt.
polnud öö ega päev. polnud miski. kuid mõttene lennukas ikka. ehk õigusta õnnetus riski mis saadab üht lendu nii pikka. ning ainekalt aimatav olelus mis on haavatud olevast olust. üks koletu olevlik koledus kes on muudetud moondavast valust. nägu pisaraist piinakalt kalge. nutmata jäänuist mis hingest eal välja ei voolata julge – annab tunnistust kõlbmatust kõigest mis jäänud all maailma jalge. on verevast voolanud valge ehk roosakaks helendav lootus. on jäänud vaid asjatu ootus – ootuses asjatu lootus.
kibekärmesti mõttetus kootus ümber südame südikalt sooja. kuid päike mis ammu läind looja enam valgust ei anna ei sooja. pole õnneka alase tooja. on vaid mälestusmähete pooja kesk kõrbe mis kõrbeks eal polnud sest enne ei inimkond tulnud ja surevaks maailm ei mandunud eal ajatu ajakaks kandunud.

hunt hulkus stepis. üksi. eemal. kaugel. vaatas vihklikul pilgul avarusi mis antud ahastuse kerkeks. kedagi eikuskil. liivlikus mullas üksikud jäljed märkimas möödunud eluteed tühisuspinnal. kauged jäljed. kauged mälestused. valusad mälestused …

kord sattus ühte inimlikku külla ja inimesed loopisid teda. kividega. poolsurnuks. kuid surma ei tulnud. vaid veri voolas pinda ja andis elu uut taimedel mis niigi lopsakad. elu ei kaotu – ta jääb alati alles. ja iga kord on aina valusam elada.

surm ikka saabub enne surma. hingesurm. tühisus. ja ikkagi iga kord valusam. siis soov joosta kaugele ära. lennata stepiavarustesse kui tuul. üksi. mitte kedagi näha. mitte kedagi tunda. mitte kunagi enam haiget saada …

kord eksis üks üksik rändur steppi. janune. näljane. nõrkenud. ja hoolimata inimvihkusest lähenes stepihunt temale …

tilk vett. ja veel ja veel ja veel. üks hetk elus. viiv olla teel. elada et surra. hingata et surra. armastada et surra. valus. kunagi. kaugel ja siin ning praegu. mõtteisse viirastub vaegu aegu mida olemas polnudki ja mis tõelised siiski. üks väike veepiiskki võib olevaks luua mälestusilma mille adurõngastusse puua terve praegune elu. ohvriks tuua valu mida enam ei kannata.
teada. mööda möödunud aegu mõtiskledes kaotub olematu olevik ja inaraks iganenud tulematu tulevik. ikkagi mõelda: midagi pole. ikkagi öelda: maailm on kole. ikkagi elada. ikkagi põleda leekides tuhaks. ikkagi kõleda maailma tuultes kõigutamatult kõikuda. kuniks torm. kuniks …

veepiisk: üks eriline … inimene. üks eriline …

tilk vett. ja veel ja veel ja veel. tilk verd ja veel ja veel ja veel. inimesed on teel. kuhugi. iiveldus. ilmahurma enam hinda – mõttemõrusse mõranenud meel. hingetiivul ei jaksu et lenda kaugele ära. suletud rõõmudevärav. vaid pisarad on jäänud et kasta ilmapinda. valulik mõttetuskära katab kõik harmoonilise mis olemisse kunagi eksinud. inimene eksinud elama. liiga valus – ei talu et taluda ja siiski …

kevadpäike puudutas õrnalt maapinda ja järgmine lumeraas omistas voolavuse. mustvalgesse maailma oli laiguti tunginud erilist kevadrohelust. päikese kergest puudutusest ärkas üks õrn hing kes värskest kevadhommikust ammutas mahuka sõõmu elujõudu. rõõmus sulin äratas ta täidlikult virgeks ning tugeva tõukega tungis ta läbi mullapinna. järjekordne kevadlill oli ärganud elule.
mahedast kevadpäikesest jahedaks köetud õhus tundis ta täiust ning karge kevadvesi tähendas talle naudingut. see oli elu. kiiresti kasvas ta mõõdult ning ühel kaunil päeval otsustas ta linnulaulu saatel häbelikult õied avada. täiusliku harmoonia tõus elule. killuke igavikulisest elust. ja lindude laul läks rõõmsaks ning päike paistis soojemalt. lilles aga laulis eluiha ja õitsemissoov. saavutamata täius näis olevat saavutatud.

tuleb üks Filosoof. ühelt poolt. kahe raamatuga. üks paksem kui teine.
raamatud rasked. milleks raamatuid tassida? tassi pahna!
tassibki. kõrvade vahele peidetult.
aga raamatud tõesti rasked. paneb raamatud põlema. kõik raamatud tulebki visata tulle sest sisaldavad vaid sofistikat ja eksitusi. ja veel midagi. millest Filosoof aru ei saa. aga vähemalt ta teab et ta midagi ei tea. õigusega. ja ikkagi tema kõige targem sest kõik teised on jumalad või nõmedad. ja kuna jumal ammugi surnud on siis järelikult teised vaid nõmedad. või veel nõmedamad.
magus muie huulil keerab Filosoof muhedalt vuntsi ning istub lõkke äärde maha. targalt. üleolevalt. üliolevalt. istub ja hakkab mõtlema sest Tema mõtleb õigesti. Tema võib mõelda. selle terviseks lendab tulle järjekordne väärtusetu kirjandusklassik või väheteaduslik metafüüsik. ja leek lõõmab endasse krabiseva paberi. ning sütitab Filosoofi silmis erilise sära ja südames suurima sooja andes aluse uuematele ja senisest veel tähtsamatele ja mõttekamatele mõtetele.

mustanud taevavee maha öö kerkunud taevani üles ning tähetu pilvine laotus neelanud endasse kuu hõbese helgi mida vaevalt ehk silmisse immitses. nagu päike peegeldub kuul saatis mõtte vaevane vari teda lennul ainesusilma mahedas öös.
see vari kuid ainumaks polnud - üks teine väreles kambris silmiks hõõguvad söed põleva hingeleegi jäänused käed vahendiks ainestama kehklikku olelust mida salalikult mõtteisse lekkis. ilulik kujundlus mustamas paberit paberlik mustamas mõtet. ideelisus idanes mõtlikust umbrohuks lokkavaks asiseks ning tühjadeks sõnadeks väletud hooga lennelnud olemus pakatas tühiseks.
roim reeturlikult salamisi ikka öösel toime pandud kus päevavari päikse puhast valgust ja seega miskit paljastuda lase. sala ilmsiks mõttel aga sai kes puhkehetkel hingesüsa sõõmanud mis vargusärkvel lõõmanud ning julgelt aineraami taga hiilus ka mõtteilma salamisi piilus.