Teosed teemal 'religioon'

Inimõigused Eesti Vabariigis
Viimasel ajal on taas tähelepanu alla sattunud inimõigused. Seda pigem küll välismaises ringis, kus suurriik USA on asunud ajama ilmselgelt agressiivset ja paljusid inimõigusi rikkuvat poliitikat. Hulk teravat kriitikat tabas USA-d pärast Saddam Husseini poomist põhimõttel ”igaühele vastavalt tema paturegistri mahule”. Teadagi on poomine julma ja ajast ning arust karistus ükskõik kellele. Eesti Vabariigi juhtkond on võtnud sõna surmanuhtluse vastu ning teoreetiliselt on ka inimõigused Eestis tugevalt esindatud. Esmapilgul ehk ei paistagi probleemi olevat, sest EV toimuv on suurema üldsuse tähelepanusfäärist tihtipeale kõrvale jäänud. Ometi on kitsamates ringkondades, näiteks rahvuslikul- ja religioossel tasandil, kus eiratakse ilmselgelt konstitutsioonilisi sätteid, mis väidavab, et EV-l ei ole ametlikku riigikirikut ning EV pole kohustatud alluma võõrriikide ja - rahvaste provokatsioonidele, kuulda nurinaid. Kas Eesti Vabariigis rakendatakse inimõigusi küllaldasel määral?

„Siis järjekorras seistes hardalt
ka iga viimane kord esimeseks saab“
Sõpruse puiestee, „Kauge tähe valgus“

Sadas vihma ja lõi äikest ja üks sõdur vähkres tolmus. Maapind imas vee kiiresti, jättes tolmu kuivaks ja enda ainukeseks jäljeks silmalauge läbistava eredusega välgulöögid ja õudusunenäod.
Sõduri nimi oli Mutabor ja ta koges mõlemaid. Ta põikles unes välgulöökide eest, mis teda aina jahtides taga ajasid. Õnneks nägi ta nende varje, mis ilmusid sinna, kuhu nad järgmisena lüüa kavatsesid, aga välgulöögid oli kiired (kas saab välgul olla varje?) ja neil ei olnud ju varje, ja nad lõid ja lõid ja lõid, kuni ta ei osanud ega jõudnud enam põigelda ja keset selga pihta sai.
Mutabor ärkas. Tema selg oli läbimärg, mille põhuseks oli küll pigem vihm kui halvad unenäod, aga ta tundis ennast ebamugavalt. Ta lausus ühe lühikese palve, tõusis püsti, ringutas ja üritas meenutada, mida kuradit ta siin teeb. Pea valutas ja Mutabor üritas oma loogikariismeid kokku koguda. See oli raske. Informatsiooniräbalad ulpisid laisalt peas nagu prügi jões, mida ometi on põrgulikult raske kätte saada. Ainuke mõte, mida ta kinni suutis püüda, oli „madu“ – ja ei midagi enamat. Ta oleks nagu purjus olnud, ent oli ometi tema viimane nädal ja ta ei tohtinud ju ometi juua. Praegu on ju ometi tema paastuaeg, enne seda kui ta saab…. kelleks? Ta oli seda teadnud, aga praegu ei tulnud see talle meelde. See oli olnud väga oluline, väga tähtis, aga praegu teadis ta vaid uduselt ja ähmaselt, kes või mis ta oli ja seegi oli kahtlane, nii kahtlane.