mu iga päev on teekond,
retk mööda lõputut asfaltrada.
maapind on kindel
ning tee alati sirge;
päeva lõpuks pole lihasedki valusad.
sest nii palju kui mulle ka ei meeldiks
uurida rohtukasvanud radu kultuurimetsas,
seks müüb.
meestele meeldivad armideta jalad.
A nagu arvestuslik hinne
S nagu soengumood
F nagu füüsika
A nagu anoreksia
L nagu lambakari
T nagu trigonomeetria
T nagu tulevik
E nagu eesti poliitikud
E nagu eksamid
Yeah! Yeah! Yeah! laulis Usher klubi helisüsteemi suurtest kõlaritest. Ma toetusin mugavalt diivani seljatoele ja võtsin viskiklaasist järjekordse lonksu. Coca-Colat. Autoga olles olen ma alati sundkarsklane ja sõber oli mind justnimelt autoga tulla palunud. Lasin pilgu laisalt üle saali – eelmisest ruumi skänneerimisest oli möödas juba mitu minutit. Vahepealse ajaga polnud aga midagi muutunud. Rahvast polnud märgatavalt juurde tulnud, tantsuoskusi samuti mitte. Ühtegi tuttavat kuju või nägu ma selles varajases reedeõhtuses õõtsuvas inimsummas ei märganud. Seda üllatavam oli kolmene seltskond, kes mulle lehvitas ja midagi tervituse-laadset hõikas. „Kas ma tunnen neid?“ käis mõte peast läbi. „Ju siis,“ pidin tõdema kui nende tegevus kordus. Viisakusest tõstsin klaasi ja tervitasin neid kerge peanoogutuse ja käeviipega. Ega see tükki küljest võta, lehvita siis ununenud tuttavatele või niisama rõõmsale seltskonnale. Isegi purjus peaga võhivõõraid inimesi tervitanud, muust rääkimata.
