Ta mängis ennastunustanult suveõhtuse metsaoja kaldal. Ajal, mil päike veel oma viimaseid kullendavaid kiiri läbi puuokste piiluda laskis. Poiss tantsis helkleva oja ees kaerajaani. Nii nagu peab – käed puusas ja puha. Ja üsna hästi tuli välja.
Tegelikult oleks ta juba ammu pidanud kodu poole teel olema aga ümberringi oli nii ilus, et poiss ei pannud loojuvat päikest tähelegi, aina naeris ja tantsis.
No poiss on ka alles 5-aastane. Metsa oli ta tulnud juba pärastlõunal, siis kui ema ja isa korraks linna pidid sõitma… tema aga ei saanud kaasa minna, kuna raha polnud nii palju. Ja üldsegi oli poisil vanem vend Mihkel, kes tema eest hoolitsema pidi. See 16-aastane vennaraas läks aga küüni oma mootorratast putitama ja siis lipsas pisike poiss kodust minema ning silkas metsa poole. Ta teadis,et ta ei tohi sinna üksinda minna. Aga seda rohkem ta sinna minna tahtis. Alles eile oli naabritüdruk Liisa õhinal jutustanud, mida kõike metsas näha võib – millised puud ja põõsad ning oravad on ning oh, kui ilus on oja kaldal. Loomulikult oli väike piiga luisanud,et seal üksinda käis…
