Kui tuli põlema panna, jooksevad nad pimedusse peitu – lutikad, prussakad, tarakanid, nagu neid ei oleks, aga ometi on see ainult illusioon. Praod paneelides ja põrandas määravad palju enam kui tapeet – tapeet ainult katab – aga paneelid hoiavad üleval kogu pealisehitust – päikeselisi hommikuid, sinise armatuuriga laelampi või keeruka mustriga vaipa esikus – ja nendes pragudes nad end varjavadki, et esimesel võimalusel hääletult välja söösta. Muidugi me magame oma voodites puhaste linade vahel, aga olles kord neid näinud, teame oma elu lõpuni, et nad võivad seal olemas olla.
Seal kusagil meie fantasmagoorilisse elusse tunginud reaalsusepragudes. Vahel on, et me ei tunnegi neid ära, et nimetame nad mäluks, mööduvuseks, meeleheiteks või kurbuseks – aga ükskõik kuidas pragusid katta, jäävad need ikkagi pragudeks.