Teosed teemal 'kättemaks' autorilt morgul

Ohkega pöördus Joachim ära kaunist maastikuvaatest. Ta tundis enda haiget südant kokku tõmbuvat, justkui oleks kellegi nähtamatud sõrmed selle ümber klammerdunud. Terav valu andis mõista, et ta on veel elus, et ta peab veel kaua taluma seda ahastust, mis peitis end igal pool kuhu mees pilgu heitis. Sulnis täiskuu, mis oleks muidu pannud heldima ja ennast unustavalt pisaraid poetama tühisemagi hinge, mõjus talle täna, kui hoop kõhtu. Justkui mõnitavalt vaatas see Surnute riigi öine valguseandja alla tema peale.
Kaunis öiselt süsimusta veega tiik peegeldas endalt Kuu tontjat kuma, mis vahel, kui siledale veepinnale langes tiigi kõrval kasvavatelt saarepuudelt üksikuid vihmapiisku, lõi õrnalt virvendama. Portaal teise maailma, just sellena nägi tiiki Joachim. Värav Surnute riiki… Ta kuulatas öö kummalist vaikust- veel kunagi polnud see olnud nõnda haudvaikne, kuid ta ei pannud seda ka imeks- küllap ka loodus leinas. Kauged mälupildid, üksikud helikatked kajasid ta meeltes, kui mees mõtles möödunud aegadele. Kõik oli olnud nii kaunis, nii ideaalne, nii võrratult lihtne ja armas, kuid miski nende käitumises oli Universumi Kõiksust vihastanud. Vihastanud nii, et see andis neile maitsa enda raevu täit ulatust. Tegelikult, mõtles ta, olen hoopis mina see, kes tegi endale teadmata pattu ning teenis sellega ära sellise karistuse. Mina olen ju see, kes jäi elama, mina olen siin hüljatud paigas ihuüksi, mina olen see, kes kaotas kõik, mis mulle iial midagi tähendanud on. Mina olen see, kelle süü tõttu nad surid… Ja kõik õudus, mis oli juba hajumas, tulvas tagasi ta piinatud meeltesse.