Teosed teemal 'hullus' autorilt morgul

“Kas need pole mitte kauneimad õied, mida eales Maa peal nähtud?” ohkas ta.
Oma väikesest toast oli Caledon suutnud luua tõelise meistriteose. Selle seinapinda oli vaevalt kakskümmend ruutmeetrit, kuid ta oli ära kasutanud iga viimase, kui millimeetri. Valge puhas tapeet oli kaetud tumepunase lillemustriga, mis otsekui elas. Lillede lopsakad õielehed paistsid nii ehtsad, et ta tundis peaaegu õitest õhkuvat magus-soolakat aroomi. Punase värvi soojus küttis õhu toas kuumaks ning Caledon oli end juba ammu särgita võtnud.
Ta vaid istus ja imetles. Nii ilus oli see, et ta ei suutnud ikka veel mõista, kuidas saab inimkäsi midagi nõnda võrratut üldse luua. Kuid tema suutis, jah, tema suutis, sest talle oli üheks hetkeks antud see imeline anne. Jumalik anne… Kuid enam seda polnud. See oli läinud nii äkki, kui ta tulnudki oli nüüd tõestasid selle olemasolu vaid needsaused lilled.

Ma istun ja suigatan tasa. Hetkeks on tunne nagu oleks maapind mu jalge alt kadunud ja ma hõljuksin ääretu tühjuse keskel. Ei tea, kus ma olen ja miks ma siin olen, kas on unes või ilmsi… Ärgata ei saa, kuid ega ma ei teakski, kas olen ärkvel või jälle unistan.
Suitsune pimedus end vaikselt mu ümber liigutab. Nagu roidumust endalt raputab. Kauguses kumab sinakas leek- ma püüan, kuid ei ulatu. Mõelda on raske, sest aju on justkui niisket udu täis, kõik on nii pehme ja rahulik, vaid harva miski võõras teadvust raputab. Ajul on raske- teda surub sunduse kaalukas ihu. Mind sunniti olema keegi teine, keegi, kes ma tegelt ei ole. Sunniti, kuigi teati, et see teeb mulle haiget. Keeldusin vist… Ei! Ma olin, ma hakkasin võõraks omaenese kehas. Murdsin enese ja olin kõik, mida minult oodati ja enamgi veel. Aga ikkagi olen ma siin, ei saa aru, miks.