Ma tean seda tollest õhtust, kui põlenud maja juures käisime. See juhtus umbes kolme aasta eest kevadel, kuid siiani ei suuda ma seda tunnet unustada. Linnud viljapõldude kohal kandsid endas piiritut igatsust ja ometi olid nad vabad! Siis mõistsin, et ka mina pean saama niisama vabaks.
Ma tahtsin luua uut maailma. Ma igatsesin midagi, mida tegelikult olemas pole. Kandsin oma peas mõtet ühte tervikusse koondunud headusest, vabadusest, intellektuaalsusest ja loovusest. See tervik pidanuks olema ideaalne inimene ja taolistest inimestest moodustuma ideaalne ühiskond – anarhistlik ühiskond. Oi kui palju öid olin ma üleval ja unistasin oma ideaalsest maailmast. Kui palju mõtlesin ma sellele, kuidas see teooria saaks rakendatud päris elus. Alati jäi miskit siiski puudu, kuid ma ei kaotanud lootust. Uskusin sellesse. See oli mu salarelv, mis hoidis mind rahulolevana ka siis kui kõik näis lausa lootusetuna. Ma mõtlesin anarhismile ja ammutasin sellest ämbrite viisi meelekindlust. Varjusin selle taha, uskusin lausa pimesi.
