Teosed teemal 'looja'

Laps sodib kriitidega asfalti. Postmodernism. Tantsukingad vedelevad vaibal. Keegi teeb pilti. Üks teine püüab kokku sobitada Goethet ja luuletajat x. Geniaalsus. Loomingulisus. Kunst. Vabadus. Vabadus. Vabadus.
Elame ajal, mil kõik on kunstnikud. Kasvõi elukunstnikud. Ei ole piire ega raame. Idee on see, mis loeb. Pilt on idülliline. Karjased mängivad vilepilli ilusal aasal, mis kubiseb muusadest. Ometi ei jaluta sel aasal ei Picasso ega Hemingway. Miks?
Veidi eemalt vaadates paistab see aas tõesti pigem kui rannaliiv koos karja inimestega, kes sinna midagi joonistavad. Ükskõik mida, peaasi et suudavad loodule kiiresti ringi ümber tõmmata ja nime alla kirjutada. Siis tuleb aga tuul või veidi suurem laine ja liiv on samasugune kui enne.
Mõte, et tee inspiratsioonist, ideest kunstini, on kui hüpe, mis teostamiseks vajab vaid veidi tahtejõudu, on tänapäeva inimesele omasem, kui inspiratsiooni tekkimise vaikne ootamine. Oleme sündinud ajastul, kus kõigest kõige olulisem on eneseteostus. Sellele mõeldes kardame sünnipäevi, otsime endale pidevalt väljundeid, muutume töönarkomaanideks, kaotame tasakaalu. Ning ka loomeinimesed on samasugused. Kuid kas siis üksi sellest, tahtest, ei piisagi?