„Mitte miski pole nõnda valus, kui mälestus rõõmust hetke kurbuses.”
(Aeschylus)
Rahvas oli kogunenud. Ta seisis ning ootas, kuni hääled vaibuvad, elevus end ammendab ja tähelepanu temale kinnistub.
Saal oli valgest marmorist, ta kandis veripunast, musta varjundiga toogat, publiku hulgas nägi vaid ühesugust riietust- valget tuunikat, mille peal must tooga.
„Tänasel õhtul soovin ma rääkida distsipliinist, teadmisest ja kurbusest. Enne neisse teemadesse laskumist olgu arusaadav ja üheselt mõistetav, et tegu ei ole pelgalt ideede või abstraktsioonidega, kuna käesolevaga ei ole neil mitte mingit väärtust. Olles seotud igapäevaeluga, omavad pelgad teooriad ja faktid vähe kasu, pea olematut praktilist väärtust.
Ma pean enne oma kõneluse alustamist olema kindel, et keegi teie hulgast ei vormi seda, vastavalt oma arusaamisvõimetele, ähmaseks kujundiks. Kui teil tekkib see kiusatus, siis soovitan tungivalt teil lahkuda. „Miks?“, küsite te. Sellepärast, et me ei tegele, mina ei tegele liivalosside ja illusioonidega, vaid reaalse, igapäeva eluga, mis sisaldab endas piiritut valu, frustratsiooni, viha ja meeleheidet.
