Kumb oli enne, kas looming või looja? Või mõte või inimene? Ilmselt inimene kui looja. Samas tekkib küsimus, kas võib välja tuua mingi esmalooja, kellelt kogu looming on või mingi punkti, kus loomeprotsess päädub oma lõpetatuses. Ilmselget, esmasilmingul adutavat vastust oleks antud juhul ennatlik anda.
Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: “Saagu valgus!” Ja valgus sai. Jumalik esmane looja loomaks kuuendal päeval ka inimese, kes oma sapiens-sapienslikkuses tarkuse ja mõttepärasuse etaloniks. Vähemalt inimestele endile. Mis sest, et nüüdseks Jumal ammu surnud on. Kuigi nagu Zarathustra pidi nentima kõik vanurid veel metsas teagi seda uudseimat uudist, mis juba vanamoeliseks muutunud. Kuid jutt käib Jumala surmast ning surm objektiveerub elult. Järelikult omistab ka üliinimusklik Jumalale olemise, sest nõnda paljud teinud. Siis kui midagi puudu jäänud - Aristotelesel kõige liikuva alge või Descartesil vahend päästmaks temapärast inimmõtteruumi solipsismist. Ad hoc? Alati peab olema keegi algne, sest miski ei saa tekkida eimiskist. Kuid see algupärane looja viibib meiega kaudselt mõtete metalisuses, alalises korduvjärgnevuses. Alates mõtte tekkimisest ja selle jäädvustumisest on igas loodus midagi varasemast. Ja igas hilisemas on algupärane looja.
